Filipiinlased õpetavad eestlasi naeratama

Loo ilmumist toetavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ja kultuuriministeerium Foto: Pm

Rakveres on igal massaažihuvilisel suurepärane võimalus kohtuda maailma üheks õnnelikumaks rahvaks peetavate filipiinlastega ning nautida sõna otseses mõttes nende tervendavat kätetööd, kirjutab Merit Välba.

Varem Hiinas Macaus massöörina töötanud Marissa Perillo ja Jay-Ar Coronel otsustasid kolida Eestisse, et kogeda midagi uut ning avastada maailma. Nii jõudsid nad Rakverre ja seadsin end sisse Aqva hotelli spaakeskuses.

Otsuse võtsid nii Marissa kui Jay-Ar vastu olukorras, kus kumbki ei teadnud Eestist midagi. Euroopa kaarti vaadates oli neile tuttav märksõna vaid Soome. Internetist leiti informatsiooni eeskätt Tallinna kohta – nähtud fotodel domineerisid vanalinna punakaspruunid katused. Kohtumine Eestiga oli mõlema jaoks ekstreemne.

2008. aasta novembris maan­dusid nad siin keset eestlastele endilegi jahmatavat lumetormi. Kui Marissa oli lund varem Jaapanis näinud, siis Jay-Ar oli seda näinud ainult televiisorist.

Naljatledes meenutavad filipiinlased, et õnneks ei saa lennujaamas paluda end kohe koju tagasi viia. Seega tuli ikka jääda, ja seda pole Marissa ega Jay-Ar praeguseni kordagi kahetsenud.

Marissa sõnul ei suutnud ta uskuda, et Eesti on Macaust nii kaugel. «Sõitsime tunde ja tunde ning kui lõpuks Helsingis maan­dusime, olime veendunud, et nüüd peame lõpuks kohal olema,» meenutab ta. «Aga siis selgus, et tuleb veel laevale minna.»

Siis tekkis naisel küll küsimus – mis riik see Eesti selline on? Sama pika teekonna on Marissa nüüdki vahel ette võtnud, külastades puhkuse ajal oma perekonda ja koduseid sõpru. Varsti loodab ta aga abikaasa ja lapse Eestisse külla tuua.

Kohanemisraskused

Marissa ja Jay-Ar on nüüdseks Eestis elanud kaks aastat. Siiski usuvad nad endiselt, et pole veel täielikult siinse eluga kohanenud. Erinevad on nii inimesed, kombed kui ka näiteks kliima ja toit.

Filipiinidel on aasta keskmine õhutemperatuur 26 soojakraadi. Kuid inimene harjub kõigega – ka külma talvega. Jay-Ar naerab, et kui eelmised talved elas ta üle kolme jakiga, siis nüüd ostab neljanda ja viienda lisaks.

Marissale ja Jay-Arile valmistab raskusi ka toiduga kohanemine. «Aasiast pärit inimestele teeb Eestis kohanemise väga raskeks see, et siin ei ole saada värskeid toiduaineid,» kurdab Marissa enda ja oma kaasmaalaste igapäevast muret – Rakveregi poodides on köögivili ja eriti just kala tihti saadaval vaid külmutatud kujul.

«Et Filipiinidel on lõhe väga kallis, siis algul vaimustusime siin pakutavast lõhest ja sõime seda iga päev. Tänaseks on sellest üleküllus tekkinud, nüüd sööme eeskätt salatit ja riisi,» lisab Jay-Ar.

Oma traditsioonilisi toite ei saa nad kahjuks valmistada, Eesti köök aga tekitab siiani võõristust. Nad on süüa proovinud ka Eestis vaat et juba igapäevaseks muutunud sushit, kuid Marissa sõnul kasutatakse siin miskipärast väga paksusid vetikalehti, mida peab kaua mäluma.

Eesti toidust rääkides võtab Jay-Ar jutuks delikaatsema teema – eestlaste põhitoit kartul, mida nemadki esimestel nädalatel usinasti sõid, pani neil kõhu korisema ja kõhugaasid möllama. Marissa kinnitab muret ning lisab, et eriti hull oli asi siis, kui kartulitele veel piima peale juua. Vast seetõttu ei ole kartul nende söögilaual praeguseni püsinud.

Eesti jõulutoite – kapsast ja verivorsti – ei ole filipiinlased veel proovinud ega ole ka väga varmad seda tegema. Jõulud on paraku just see aeg aastast, mil veelgi enam koduste ja koduse kultuuri, kommete ning toidu peale mõeldakse. Nii kipubki isegi läänemaailma jaoks omajagu kõhklusi tekitava verivorsti proovimine Marissa ja Jay-Ari jaoks pidevalt edasi lükkuma.

Erinevalt toidust ei raskenda keelebarjäär Eestis kohanemist ja kohalikega suhtlemist – nii eestlased kui filipiinlased oskavad inglise keelt piisavalt heal tasemel. Jay-Ar, kes näeb oma tulevikku Eestiga seotuna, peab oluliseks ka siinse riigikeele õppimist, milles ta teeb juba ka edusamme.

«Töö juures saan ma eesti keeles juba hakkama, ent mujal veel mitte,» ütleb ta. Oma äriideed Jay-Ar veel ei paljasta, ent kinnitab, et tahaks Eestis kunagi äri kindlasti püsti panna.

Massaažimaailma moest ja trendidest rääkides tutvustab ta Filipiinidel pakutavat teenust: kinos 3D-prillidega filmi vaatav inimene saab samal ajal nautida jala- ja kehamassaaži. Kas Jay-Ar hakkab kunagi sama teenust Eestis pakkuma, seda ta ei ütle, küll aga tunnistab hoopis, et on avatud armastusele ning on valmis valima abikaasaks ka eestlase.

Nii Marissa kui Jay-Ar peavad väga tihedat ühendust oma pere ja sugulastega, olles Eestist pärit Skype’i tasuta teenuste paadunud fännid. Lisaks vaatab Jay-Ar suhteliselt palju ka Filipiinide telesaateid ja -sarju, ent ajavahe tõttu käib see paraku uneaja arvelt.

Ajavahest hoolimata on Jay-Ar oma sugulastega nii-öelda telesilla loonud. «Kui ma siinses kodus oma sünnipäeva pidasin, tegin sellest veebikaameraga ülekande,» selgitab ta. «Mu ema ja sugulased olid šokeeritud, kui nägid, et mulle kingiti lilli. Meie kultuuris kingitakse lilli ainult naistele.» Kingitud lilled võttis ta aga loomulikult meie kultuurile kohaselt ka vastu.

Siinkohal toovad massöörid kohe välja teisegi kultuurilise erinevuse – eestlased on harjunud kutsuma sõpru ja teenindavat personali käega viibates. Filipiinide kultuuris on sel žestil aga negatiivne alatoon, olles märk ülemast suhtumisest.

Maailma üheks õnnelikumaks rahvaks peetavate päikseliste filipiinlaste sõnul on neil ka raske mõista, miks eestlased nii vähe naeratavad. «Meil on raske aru saada, mida nad mõtlevad või tunnevad, kuna nad ei näita oma emotsioone eriti välja,» ütleb Marissa.

Ta toob näiteks selle, et eestlastest kliendid ei ole varmad isegi massaaži tugevuse kohta tagasisidet andma. Jay-Ar lisab, et hoolimata tema püüdlustest luua massaažiseansil lõõgastumiseks igati soodne atmosfäär, ei suuda paljud eestlased oma keha siiski lõdvestada. «Nad ütlevad, et proovivad, aga keha jääb ikka pingesse.» Eestlaste kangus muudab päikselise filipiinlasegi veidi nukraks.

Lisaks klientide suuremale pingesolekule teeb varem Macaus töötanud massööride töö Eestis raskemaks eestlaste suhteliselt suur kehakaal. «Massööri töö on füüsiliselt väga raske, seda enam aga suurema kehakaaluga klientide puhul,» tunnistab Jay-Ar.

Sarnaselt kontoritöötajatega on ka massööride nii-öelda ametihaiguseks selja- ja kaelavalud, mida nad teineteist masseerides leevendavad. Tai, Rootsi ja Shanghai massaaži praktiseerivate massööride enda lemmikuks on loetletutest siiski viimane.

Eestlased on filipiinlaste silmis vastuoluline rahvas – üldjoontes vaiksed ega naerata, ent mõnikord ülimalt emotsionaal­sed ja suhtlusaltid. Marissa ja Jay-Ar on õnnelikud, et paljud kliendid näitavad oma heaolu ja tänu siiski ka välja.

Lisaks väikestele kingitustele võtavad massöörid komplimendina ka seda, kui inimene nende käte all uinub. «See näitab, et klient usaldab mind ning on lasknud end nii lõdvaks, et jääb suisa magama,» ütleb Marissa. «Mõnikord peame nad seansi lõppedes tasakesi üles äratama, et järgmine klient saaks koha sisse võtta.»

Eriti soe tunne on massööridel siis, kui kliendid neid pärast massaaži tänutäheks kallistavad. Siinkohal mängib taas olulist rolli kultuuriline taust – Aasias ei tee kliendid seda pea kunagi. Kallistamine on Marissa ja Jay-Ari sõnul märk sellest, et siinne klient ei pea end kõrgema staatusega inimeseks ega suhtu massööri pelgalt kui teenindajasse.

Eestis on kõik võrdsed

«Eestis on kõik võrdsed ning mulle see väga meeldib,» ütleb Jay-Ar tõsiselt, kinnitades, et nii Filipiinidel kui Macaus on staatus kõigest muust olulisem ja seda näidatakse igal võimalikul juhul ka välja. «Kui oled boss, oled boss, kui oled töötaja, siis oled töötaja.»

Rakveres töötavatel filipiinlastel on oma kultuurilise tausta ja kasvatuse tõttu harjumatu kuulda, kuidas eestlased oma ülemusi eesnime pidi kutsuvad. «Meie pöördume nii ülemuse kui kliendi poole söör ja madam,» tutvustab Marissa kultuuri tõttu sisse õpitud harjumust.

Filipiinlased austavad oma kolleege, ülemusi ja kliente väga kõrgelt ning näitavad seda ilmekalt ja alatasa ka välja.

Eestlasest sõpradeks peavad Marissa ja Jay-Ar eeskätt oma kolleege, kes on nende sõnul väga abivalmid ja igapäevastes toimetustes alati suureks toeks. «Ja muidugi teised Rakvere elanikud, kes meiega koos pilte tahavad teha,» lisab Jay-Ar muheledes.

Nii Marissa kui Jay-Ar uhkeldavad naljatades, et on kohalikud staarid. Õnneks on väikelinnas «staariks» olemine siiski positiivne kogemus, negatiivset tagasisidet pole eksootilise välimusega filipiinlased siin veel kogenudki.

Kiiremaks sulandumiseks kohaliku rahva sekka värvis Marissa oma loomulikult süsimustad juuksed siiski veidi heledamaks ja lisas sekka pruunikamaid toone. Kui nüüd saaks veel iga päev ka värsket kala ja köögivilju osta, oleks eriti hea.