HIV-nakkuse levitamise kohtujuhtumeid on esinenud ka Eestis

Ameerika näitleja Charlie Sheen tunnistas eile, et sai neli aastat tagasi HIV diagnoosi. Foto: SCANPIX

USA-s räägitakse pärast HIV-positiivse näitlejaga seksuaalvahekorras olemist kohtusse pöördumisest pelgalt emotsionaalse stressi pärast, kuid isegi Eesti kohtupraktikas on paar lahendit, kus HIV-positiivne inimene on süüdi mõistetud seksuaalpartneri ohtu seadmises. Tahtlik nakkushaigusega nakatamine on igal juhul karistatav.

Kõmuline USA näitleja Charlie Sheen sai neli aastat tagasi teada, et ta on HIV-positiivne, ent hoidis oma diagnoosi avalikkuse eest kiivalt saladuses, olles koguni valmis maksma väljapressijatele, kes infot lekitada ähvardasid. Pärast tema avalikku ülestunnistust telesaates teatasid mehe endised seksuaalpartnerid, et kaebavad Sheeni kohtusse emotsionaalse stressi, pettuse ja seksuaalse ohustamise pärast. Sheen on aastate jooksul olnud vahekorras sadade naistega.

HIV-nakkuse, ja mitte ainult HIVi, levitamisega seotud kohtulahendeid on Eestiski, tegemist on siiski väga haruldaste juhtumitega.

2009. aastal mõisteti lisaks vägistamise ja röövimise paragrahvile HIV-positiivne ning B- ja C-hepatiiti põdenud Igor Suk süüdi ka ohtu asetamise alusel. Mees oli kuus aastat varem andnud oma allkirja ambulatoorsele kaardile, et ta on HIV-positiivne. Ka tehti kindlaks, et ta oli kolmel korral viibinud infektsionisti vastuvõtul diagnoosiga HIV, B- ja C-hepatiit. Ta vägistas toona kolme naist. Kõnealune paragrahv lisas tema karistusele kaks aastat vangistust.

Samal aastal oli meedias juttu ka väidetavast HIV-positiivsest Tartu tudengist, kes oli seksuaalvahekorras naistega ega öelnud neile, et ta viirust kannab. Prokuratuur soovitas toona naistel kohtusse pöörduda, kuidas lugu edasi arenes, pole teada.

Ohtu seadmise paragrahvi alusel mõisteti 2009. aastal Tallinnas süüdi prostituut, kes ei teavitanud oma klienti, et ta on HIV-positiivne. Klient selle juhtumi puhul HI-viirusega ei nakatunud. Kohus karistas naist kokkuleppemenetluse käigus antud paragrahvi eest 1-aastase vangistusega. Naine mõisteti süüdi ka narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku omandamise, valdamise ja hoidmise eest ning sai kokku karistuseks 3 aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse.

Kui näiteks Eesti NSV kriminaalkoodeksis oli sätestatud erinorm, mis kriminaliseeris teise inimese AIDSi nakatamise, siis eraldi paragrahve HIVi nakatamise kohta Eesti karistusseadustikus enam ei ole. Enne 2002. aastat kehtinud kriminaalkoodeksis olid eraldi paragrahvid: suguhaigusesse nakatamine ja AIDSi viirusega nakatamine.

Vaatamata asjaolule, et Eesti NSV kriminaalkoodeksis oli meditsiinilisest vaatepunktist tegemist vääralt sõnastatud paragrahviga (nakatutakse HIVi, mitte AIDSi), on Eesti õiguskorras olemas ka kõnealusele õigusnormile tuginev süüdimõistev kohtuotsus, märkis praegune Harju maakohtu kohtunik Kristi Rickberg oma 2008. aastal kaitstud magistritöös «Teise inimese HI-viirusesse nakatamise kvalifitseerimine».

Alates 2002. aastast, mil jõustus karistusseadustik, on võimalik Eestis nakkushaiguse levitamise eest karistada vastavalt paragrahvile 123 (ohtu asetamine) ja 118 (raske tervisekahjustuse tekitamine). Teoreetiliselt võib kasutada ka karistusseadustiku paragrahvi 192 (nakkushaiguse ja loomataudi leviku ohu põhjustamine), kuid praktikas selline pretsedent puudub. Alates karistusseadustiku jõustumisest pole ühtki kuritegu selle paragrahvi alusel registreeritud.

«Mõningate kohtulahendite järgi saab öelda, et peamiselt on sellised teod kvalifitseeritud ohtu asetamisena,» märkis justiitsministeeriumi pressiesindaja.

Ohtu seadmise puhul tuleb arvestada ka näiteks seda, et inimese immuunpuudulikkuse viirus ei levi kergesti. Seesuguse süüdistuse tõendamisel kohtus on aga kõige olulisem see, et oleks tuvastatud nakataja tahtlus nakatada. Nakkushaigusega nakatamise teeb omakorda keeruliseks selle tõendamine.

«Paraku ei käi enamik inimesi tihti ja regulaarselt HIV-testi tegemas. See tähendab, et väga keeruline on tõendada kannatanu tahtlikku HI-viirusega nakatamist, kui ei ole võimalik tagantjärele üheselt tuvastada, millal kannatanu täpselt nakatus. Fakt, et kellelgi on HI-viirus, ei pruugi olla piisav – kannatanu võis enesele teadmata juba varemgi olla HIV-positiivne,» lausus Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus on selgunud, et kannatanul oli tegelikult juba varem HIV.

Kuus aastat tagasi liikus linnalegend, et Tartu ööklubides varitseb süstlaga maniakk inimesi. Kallas selgitas, et Eestis on tõepoolest olnud juhtum, kus inimest torgati ööklubis süstlaga, milles oli väidetavalt HI-viirus. Hiljem menetluse käigus selgus, et inimene, keda torgati, HIVi siiski ei nakatunud. «Seda menetlust alustati ka ohtu asetamise järgi, kuid siis kvalifitseeriti see ümber kehaliseks väärkohtlemiseks,» kirjeldas Kallas.

Iga juhtum on erinev ja sõltub konkreetsetest asjaoludest. «Kuna seda praktikat on õnneks ikkagi väga vähe, siis mingisuguseid rusikareegleid ei ole võimalik anda,» lausus Kallas ja rõhutas, et kui aga keegi tõepoolest kedagi HIViga tahtlikult nakatab, siis selle eest saab mõistagi karistada.

Kui tuleb välja, et pärast seksuaalvahekorda nakatunud inimese partnerile tuleb see samuti täieliku üllatusena, et tal on HIV või AIDS, siis võidakse see menetlus ka lõpetada. Kohtusse minek võib samuti sõltuda sellest, kas inimene nakatub haigusega või mitte.

Kristi Rickberg leidis oma 2008. aastal kaitstud magistritöös, et HIV-spetsiifiliste paragrahvide loomine Eesti õiguskorda oleks taunitav eelkõige taoliste õigusnormidega kaasnevatest negatiivsetest sotsiaalsetest aspektidest, mis väljenduvad nakatunud isikute ebaõiglases stigmatiseerimises ning diskrimineerimises.

«Spetsiaalselt HIVi käsitleva paragrahvi plusspool seisneks küll konkreetsuses, millega oleks üheselt ning selgelt sätestatud, mis on keelatud ning kuidas selle eest karistatakse. Kuid samas peab arvestama kaasneda võiva vale signaaliga ühiskonnale, kuna vastutus nakkuse vältimise eest peaks langema eelkõige inimesele endale, ning arvamus, et mõne uue paragrahvi loomine karistusseadustikku aitaks kaasa HIVi leviku ennetamisele või kaitseks haigusesse nakatumise eest, on väär,» seisis töö kokkuvõttes. Rickberg leidis, et HIV-süütegude kvalifitseerimisel peaks jääma klassikaliste isikuvastaseid süütegusid käsitlevate sätete juurde.