«Radar»: vabatahtlikud valvavad lõhejõgedel röövpüüdjaid

Kalapatrull. Foto: Radar.

Igal aastal tuleb lõhe Eesti jõgedesse kudema ja igal aastal ajavad end ööpimeduse varjus jõgede äärde röövpüüdjad, kes hoolimata keeluajast jõhkrate meetoditega kala tapavad. «Radar» käis koos vabatahtlike jõevalvuritega röövpüüdjaid takistamas.

Neljas november, kolmapäeva öö vastu neljapäeva. Asukoht: Vasalemma jõgi. Keskkonnainspektorid on just kinni pidanud kaks meest, kes karmist püügikeelust hoolimata jõe peal kala püüdsid.

Enne abijõudude saabumist olid inspektorid Vasalemma peal valves kahekesi ja märkasid toimetamist. Kutsuti abi, kuid tegutseda oli tarvis kohe. Olukord läks tuliseks – üks röövpüüdjatest proovis paadiga üle jõe põgeneda, kuid KKI inspektor Ott Aid läks talle läbi jõe järele ja sai ta kätte. Teise mehega tekkis KKI juhtivinspektoril Endel Niinemaal väike rüselus ja olukorra rahustamiseks pidi ta oma teenistusrelvast hoiatuslasu tegema.

Kui «Radar» kohale jõuab, on abijõudusid saabunud juba rohkem ja koos vaadatakse sündmuspaika üle. «Elektriaparaat, kahv on olemas. Toiteallikas on siin,» näitab keskkonnainspektsiooni (KKI) juhtivinspektor Endel Niinemaa meile röövpüüdjate paati. Röövikud ise meiega eriti suhelda ei taha. «Ma ei anna mingeid kommentaare praegu,» ütleb üks. Kumbki meestest ei taha tunnistada, et nad keelatud ajal ja keelatud elektripüügivahendiga jõe peal toimetasid, kuid seekord tabasid inspektorid nad teolt. Seega on siin kõik niigi üsna selge.  

Vabatahtlikud tulevad appi

See on viimase kuu jooksul vaid üks juhtum, kus inspektoritel on tulnud sekkuda, et kala kaitsta. Praegu on Eesti lõhejõgedel kõige rangem püügikeelu aeg, mis kestab septembrist kuni detsembrini välja. Kala on marjast pungil ning on jõkke kudema tulnud. Öö varjus toimetavad röövpüüdjad just sellist lõhekala jahivad - hinnalise marja pärast. Selliseid röövpüüdjaid on palju.

«Igal aastal kuskil 20-30 võõrteomenetlust KKI alustab seoses lõhejõgedega,» räägib KKI kalakaitse osakonna peainspektor Aare Pai. Ka tänavu on KKI kätte saanud juba ligi 30 rikkujat. Paljud röövpüüdjad võivad aga läbi lipsata, sest inspektorite arv on piiratud ja kõigil jõgedel korraga silma peal hoida pole võimalik.

«Öösel käib väga vilgas elu lõhejõgede peal, kui on kudeaeg,» teab harrastuskalastaja ja Eesti Kalastajate Seltsi asutajaliige Jüri Nurk. Seltsil on ka muid eesmärke, kuid hetkel on neilgi aktuaalseks teemaks lõhejõgede valvamine. Harrastuskalastajad on käima pannud vabatahtliku kalapatrulli. Seda vabatahtlikku valvamist Jüri koordineeribki. «Kõiki meid ühendab üks asi, et me käime kalal ja tahaks ka tulevikus kala püüda,» selgitab ta.

Hinnaline kalamari

Mida rohkem marja täis kala välja püütakse, seda vähem laskub kevadeti tagasi merre. Kui kala ei saa rahulikult kudeda, ei saa ta ka järglasi ja looduslik ring enam ei toimi. Tavalisele kalamehele on see selge, nagu on selged ka keeluajad. Kuid röövpüüdjad keeldudest ei hooli ja ajavadki seda kala taga just selle hinnalise marja pärast. «See on tegelikult väga laialt levinud probleem ja süüdimatu tegutsemine,» räägib TÜ Eesti Mereinstituudi tehnik Mark Pahk. Tema hooldada on mullu Pirita jõele paigaldatud kalatõke. Tõke kujutab endast sisuliselt jõkke pandud aeda, kus on ainult üks läbipääsukoridor ja kõik, kes sealt koridorist läbi liiguvad, filmitakse üles. Just lõhe ja meriforelli arvukuse loendamiseks, kes jõkke kudema tulevad, see tõke siia üles pandi.

Seda siin uuritaksegi, mis lõheliste aruvukuse kasvu tagasi hoiab.

Kudema tulnud kalu jahtivad röövpüüdjad ongi selle probleemi üks ots. 

Sellise priske marja täis kala kättesaamine on käkitegu. «Siis on kõige lihtsam teda püüda - ta on täielikult omas mullis. Sa võid põhimõtteliselt jalutada tal pesa kõrval. Parimal juhul võid sa isegi kala silitada,» räägib harrastuskalastajast Nurk. 

Hinnalise kalamarja tõttu on röövpüüdjate üheks motivatsiooniks hõlpsasti teenitav tulu. «Ühel sellisel 10-kilosel lõhel võib-olla umbes 2 kilo marja. Üks kala võib mustal turul tuua sisse 60 eurot,» hindab Pahk.

Teenitavad summad võivad olla päris suured. «Kui ta püüab elektriga, siis tal selline kuuajaline tegevus on ligemale 10 tuhat eurot juba. Osad inimesed võtavad näiteks puhkuse samal ajal, teenivad omale teise aastapalga lisaks. Lääne-Virus, näiteks Kunda ja Selja peal, on täiesti konkreetsed seltskonnad, kes toimetavad,» lisab Nurk.

Ka KKIle on teada, et sügiseti käib jõgede ääres päris organiseeritud tegutsemine. «Jah, tõepoolest on sellised grupeerunud ühendused, kes toimetavad teatud jõgede ääres,» märgib Pai. 

Vabatahtlikel teine aasta

Et sellisele süüdimatule tegutsemisele piiri panna, ongi vabatahtlikud inspektoritele appi tulnud. Tänavu sätivad nad end juba teist aastat keeluajal lõhejõgede äärde. Tegemist ei ole mingi isetegevusega - kõik käib tihedas koostöös KKIga. Suuremaid lõhejõgesid on Põhja-Eestis kokku 17 ja nii annavad vabatahtlikud näiteks ühe jõe peal valvates inspektoritele võimaluse olla valves teise peal. Tuntavat kasu oli vabatahtlikest valvuritest juba eelmisel aastal. «Pea iga öö, kui me väljas olime, käis mingi tegevus. Nii mõnegi võrgutaja saime kätte. Kahvavennad saime kätte, ahinguid oleme leidnud,» räägib Nurk. 

Tänavu kohe esimesel väljas oldud õhtul oktoobri alguses võeti koos KKIga üks rikkuja Pirita jõe peal vahele. «20 minutit saime oodata, kui juba pandi võrk sisse,» räägib Nurk. See võrgutaja sai omale kohe ka menetluse kaela ja on tänaseks saanud 240 eurot trahvi.

Kuid tol hetkel, oktoobri alguses, oli kudehooaeg alles ees ja kala veel jões õieti polnud. Järgnevatel päevadel ja öödel käisid vabatahtlikud vähehaaval jõe ääras passimas, kuid nende suurem operatsioon toimus oktoobri teises pooles Keila jõe peal.

Keila peal valves

Et asi toimiks, tegutsevad vabatahtlikud süsteemselt. Vabatahtlikult valves käijaid on umbes 40 ja nad on jaganud ennast kuuetunnistesse vahetustesse, et jõel oleks nii päeval kui öösel silm peal hoitud. «No silma jääb üsna lai skaala tegelikult, alates loodusevaatlejatest, kes käivad nö jõge vaatamas, kes märkavad meid, saavad aru meie kohalolust. Kuni ka nendeni, kes tulevad hurraaga, ahing seljas ja kohe kaksiratsi kalale selga. Ilma väga suure ettevaatuseta,» räägib ühel pealelõunal jõe peal valvet pidav vabatahtlik Erki Tammleht.

Et tal õigus on, näitab üks juhtum oktoobri lõpust, kui Keila jõel jäi inspektoritele ja vabatahtlikele päise päeva ajal vahele mees, kes ahinguga hoogsalt kala välja tõmbas. Temagi osas on praegu menetlus lõpetatud ja karistuseks määratud ligi tuhande euro suurune rahatrahv.

See püüdja oli aga üllatavalt hooletu. «Keerulisem on nende meestega, kes siin lihtsalt nö jalutavad, valgustavad siin õhtul jõge, midagi kätte ei saa. Nendega ei ole otseselt midagi teha,» ütleb teine vabatahtlik Erik Normak. „Nad on nagu lollid seenelised. Võib-olla on nad looduskauged ja ei saa aru, et praegu seeni ei ole, aga käivad ikka,“ lisab kolmas kalapatrulli osaline Reigo Ahven.

Mitmes öö järjest

Normaku ja Ahvenaga kohtume Keila jõe ääres just keset kõige pingelisemat valveperioodi. On töönädala keskpaik ja kell tiksub lähemale südaööle. Oleme koos Nurgaga öist valvekorda üle võtmas. Öine valve on eriti oluline, sest röövpüüdja just öisel ajal üldjuhul tegutsema asub.

Väljas on seitse kraadi külma ja Nurgal läheb siin jõe peal juba mitmes öö järjest. Päeval käib ta tööl. «Praegu siia tulles ma ei võtnud ühtegi kõnet vastu ja sain kaks tundi magada,» ütleb ta. Ta on omale kohustuseks võtnud pidada siin koos kahe kaaslasega valvet kella 6ni hommikul. Järgmisel päeval lubab ta otse tööle minna.

Vabatahtlike eesmärk on täna öösel siin lihtsalt ringi liikuda ning ennast näidata - läheduses on ka politseipatrull ja turvafirma ekipaaž. Keskkonnainspektorite valvenumber on kiirvalimisklahvi all. «Plaan on lihtsalt see, et keegi ei tuleks siia jõe äärde püüdma. Keegi tuleb niisama jalutama, okei, aga kes see öösel niisama siin jalutab, kottpimedas,» räägib Nurk.

Kuna jõgi on pikk, sõidab Nurk autoga veidi maad eemale ja paneb paika rajakaamerad, et keegi ei saaks salaja meile selja taha tulla. Tagasiteel jääb silma ka üks võõras auto, mille number üles märgitakse. Autot otsustatakse koos politseiga kontrollima minna, kuid paistab, et pikaks ajaks see siiski jõe äärde tiirutama ei jää ja lahkub.

Kohe läheb tegevuseks

Üles pandud rajakaamera saadab aga Nurgale telefoni peale teate liikumisest. «Kolm minutit peale kaamerate püstipanekut jalutasid kaks venda kaamera eest juba läbi,» ütleb Nurk. Tegutseda tuleb kiirelt ja varjatult. Liigume jõe äärde tulnud inimestele rada mööda vastu ja varsti kohtumegi nendega. Tegemist on kahe vene keelt kõneleva mehega.

«Jalutate või mis teete siin?»

«Jalutame-jalutame.»

Mehed väidavad, et käivad öösiti kalu filmimas ja samuti valvamas, et keegi kalade kuderahu ei häiriks. Nurgale on meeste näod juba eelmisest aastast tuttavad. «Valvavad ja filmivad kala. Mina küll ei tea, et nemad valvaksid. Ma ei tea, kas nad patrullivad meid või? Meie pundis nad ei ole igal juhul,» ütleb ta. 

Igal juhul kala need mehed püüda ei proovi ja tol ööl me rohkem kedagi ei kohta. Tõmbame omalt poolt kella kahe ajal öösel otsad kokku, kuid Nurk koos kaaslastega jääb hommikuni jõe äärde valvesse. «Neli tundi veel – koju, kohvi, duši alla, kohvi, tööle,» räägib ta jägmise päeva plaanist. Järgmisel õhtul on ta jõe ääres tagasi. 

Salajane varitsus

«Radar» omalt poolt panustab kalapatrulli töösse neljanda novembri õhtul ja öösel. Kui eelmine kord oli jõe ääres passimine avalik, siis seekord korraldavad vabatahtlikud koos KKIga Keilas salajase varitsuse. Tegemist on hästi organiseeritud operatsiooniga ja seda on näha juba kogunemisel. Meestel on kaasas öövaatlusseadmed ja tegevust koordineeriv Nurk jaotab osalised gruppidesse ning paneb nende asukohad kaardi järgi paika.

«Radari» ekipaaži ülesanne on ühel teeotsal silm peal hoida ja teada anda, kui on märgata liikumist. Raadioside erinevate rühmade vahel toimub mobiiltelefoni rakenduse abil.

Pargime auto kokkulepitud kohta ja asume ootama. Meie juures on vaikne, kuid side järgi otsustades näib jõe ääres juba midagi toimuvat. Esimene positsioon märkab liikumist. «Tuli välja kaks meesterahvast, tulevad siia vaateplatvormile, et me vaatame, mis nad siin teevad,» teatatakse raadio teel. «Meil tekkis natuke parem silmside ja kahe mehe asemel on seal hoopis kolm meest,» lisatakse mõne hetke pärast.  

Teine positsioon märkab neid samuti.

«Kaks lampi liiguvad mööda teed jõe paremale kaldale.»

«Nüüd nad läksid tagasi teisele poole ja praegu jalutavad kose poole, paremal kaldal. Praegu nad on seal kose all.»

Ootus on pinev ja ollakse valmis reageerima, kuid seekord pole sekkumine siiski vajalik.

«Kuulge, vist võib rahulikult võtta seekord. Üks neist on naisterahvas. See naisterahvas seal poosetab praegu kivi otsas ja kutid teevad temast pilti. Ma arvan, et nad kala püüdma ei tulnud,» kõlab raadiost.

Röövlid teise jõe peal

Mehed jälgivad jõge pingsalt ja tükk aega on vaikus. Siis aga tuleb teade hoopis teise jõe pealt - mõnekümne kilomeetri kaugusel Vasalemma jõe peal olevatel inspektoritel on abi vaja. «Me lähme keskkonnaga Vasalemma peale, seal on mingi teema praegu,» teatab Nurk raadio kaudu.

Suurem osa vabatahtlikest jääb Keila peale, aga meie liigume samuti Vasalemma poole, kus inspektorid Endel Niinemaa ja Ott Aid on kinni pidanud kaks röövpüüdjat. «Mehed tabasime siit röövpüügi pealt. Üks üritas siit paadiga üle vee põgeneda ja kolleeg sai ta teiselt poolt kätte. Pidi ennast märjaks tegema,» kirjeldab Niinemaa olukorda. Ta on üllatavalt rahulik, ehkki tegelikult läks neil kohapeal päris tuliseks ja tuli teha ka hoiatuslask. Niinemaa näitab meile röövpüüdjate varustust: «Elektriaparaat, kahv on olemas. Toiteallikas on siin koti sees. Akupatarei, tavaliselt kasutatakse mootorratta omasid.»

Paadist leiame kinnise koti ja selle seest kolm prisket lõhekala. Üks kala leitakse veel veest.  «Täiesti masendav. See, mis nad kätte saavad, on üks asi, aga see ülejäänu, mis vees ära sureb, kui nad nii jõhkra elektrilaengu annavad. Sealt, kus nad tulema hakkasid, olid surnud konnad vees,» räägib Nurk.

Elekter on jões jõhker tapavahend. «Tapab ju ära kõik, näete ju ise, mismoodi see kala seal on praegu,» näitab Niinemaa vees viimaseid kramplikke liigutusi tegeva lõhe poole. Ka see kala tõstetakse lõpuks veest välja, sest eluvaimu tal enam sees pole. 

Elektriga püügi eest on ette nähtud rangemad karistused - kui ühe kala surmamine tähendab 96 eurot trahvi, siis elektripüügil korrutatakse see kümnega. Need neli kala aga kahjuks kriminaalmenetluse mõõtu välja ei anna - selleks oleks vaja, et arvestuslik keskkonnakahju ulatuks üle 4000 euro. Siin jääb see napilt alla.

«Trahvid on masendavalt väikesed,» kommenteerib Nurk. Seda enam lubab vabatahtlike kalapatrull inspektoritele abiks olla ja jätkata jõgede valvamist ka tulevikus. «Oleme realistid. Nii kaua, kui see mentaliteet ei muutu, me ei suuda neid kalu kõiki päästa. Saaks natukenegi midagi päästetud,» lisab ta.

Tegelikult nad ongi juba koostöös KKIga märgatavat mõju avaldanud. Eelmisel kevadel laskus jõest merre tagasi rekordkogus kala.