«Meie fundamentaalsed väärtused on ohus!» Nii arvavad lavastuse tegijad ja antud lavastuses asuvadki neid kaitsma kaks rüütlit teadmata, mis väärtused need tegelikult on. Nende reaktsioon ei ole eemaldumine super-Egost, mis on nad siiani toonud, vaid tolle häälitsuste ja käitumise imiteerimine. Korrates tuntud retoorilisi figuure, õpivad rüütlid kõnelema. Kõnelemise kaudu kohanevad nad ideoloogilise struktuuriga, mis selle keelega kaasneb. Tulemuseks on väidete ja vastuste retooriline tagasiside silmus, kus vastus pole kriitika, vaid lisandus väitele – n-ö dialektikata dialoog. Vaatajale avaneb ebamugavust tekitav tõsiasi – dialoog, harilikult süütu vestluse vorm, võib olla hoopis tsenseerimise vahend.
Lavastus vaatleb humanismi ja sellele toetuva «euroopalike väärtuste» tausta ning jälgib, kuidas neo-liberaalne poliitika on «inimlikkuse ideoloogia» dissonantsi löönud – glitch, mis ideoloogilisi värdvorme ja võõrandumist toodab. See on lugu mugavast aga klaustrofoobilisest maailmast, kus utoopilised lootused on asendunud ihade ja soovidega, mis saavad koheselt rahuldatud näiteks värskelt röstitud kohviubade aroomiga.