/nginx/o/2010/11/08/463227t1h5ac5.jpg)
Professor Krista Kodres joonistas mõned mustrid linnakeskkonna planeerimise teemal (PM 5.11). Ma ei taha polemiseerida professoriga linnaplaneerimise üldteemadel. Ma ei ole selleks pädev. Küll aga on võimalik piir tõmmata sinna, kus lõpevad heietused ja algavad pooltõed.
Kodres ei ole ilmselt kursis Eesti Näituste ala detailplaneeringu uue sisu ja menetluse käiguga. Ta ei tea, et keskkonnaministeerium vastas juba septembris eitavalt pöördumisele, mis puudutas pealinna rahvuspargi loomise ideed. Pealegi ei peetud mainitud pöördumises silmas lauluväljaku ja Orlovi lossi vahelist ala, vaid territooriumi Kadrioru pargist Kloostrimetsani. Lugejale jättis Kodrese kirjutis mulje, et planeeringut on koostatud salatsedes. See ei ole tõsi ja sellest peaks professor olema informeeritud.
Kuidas aga suhtuda ettepanekusse, et ulatuslikust eraomandusse kuuluvast maast, millega omanikul on plaanid, peaks ühtäkki saama tallinlaste mõnus jalutuspaik? On see realiseeritav ettepanek või häma, millel puudub igasugune seos planeeringuid ümbritseva õigusliku ja majandusliku ruumiga?
Professor ei tea, mis on põhiseadusega tagatud ettevõtlusvabadus ning millistel juhtudel võib sellesse sekkuda. See on mõistetav, sest Kodres ei ole jurist ega ole kursis riigikohtu sellesisulise praktikaga. Küll aga tuleks aru saada, et loodetavasti on möödas ajad, mil kõik oli kõigi oma ning kus õiguslikule ja majanduslikule regulatsioonile alluvaid protsesse püüti suunata rahva arvamusega, millega oli lihtne manipuleerida.
Ma ei eita avaliku huvi arvestamise tähtsust linnaplaneerimise protsessis. Vastupidi, kuid see huvi peab olema põhjendatud ning väljendatud kooskõlas seaduse sisu ja mõttega. Siinkohal võiks heita pilgu Århusi konventsioonile ja sellega seotud neljale direktiivile. Sellega seoses on kahetsusväärne, et eri ametkondade sajad ametnikud kulutavad massiliselt aega, et reageerida kõikvõimalikele kaebustele, veendumata, kas tegemist on üldse õiguslikult huvitatud isikuga ja nn ehtsa kaebusega.
Selle tagajärjel venivad menetlused lõputult ning omanikul või arendajal ei ole lootustki otsusele mõistliku aja jooksul. Põhjendatult on erialases kirjanduses juhitud tähelepanu planeerimismenetlustes esinevale nn ebaehtsate kaebuste hulgale, millel on vähe ühist tegeliku avaliku huviga ja mille autoriteks on asjassepuutumatud isikud. Omaette teema on MTÜde roll ja tähendus planeerimisprotsessis.
Kuivõrd professor viitas Tauri Tuvikese (Sirp 15.10) «sisutihedale analüüsile», siis paar sõna sellestki. Kui magistrant oleks hipodroomi planeeringu käsitlemisel soovinud olla objektiivne, siis oleks ta ilmselt märkinud ka järgmist: linnarahvale praegu suletud territoorium avatakse ning sellele ehitatakse ka terve hulk nn sotsiaalobjekte (lasteaed, perearstikeskus, noortekeskus, ekstreemspordikeskus, spordihall jne), ka aasta ringi avatud Lottemaa lastele; alale planeeritud turuplats on suurem kui Raekoja plats, jalakäijatele mõeldud promenaad saab olema avatud kõigile; planeeringu realiseerimine loob sadu alalisi töökohti.
Selle asemel kirjutab magistrant, et hipodroomi asukoha muutmine pole avaliku arutelu objektiks olnud, see peaks säilima ja omanik vaadaku ise, kuidas hakkama saab, sest kasum puudub. Vaikitakse sellest, et Soome ja Rootsi hobusekasvatajate seltside juhid on kirjalikult andnud hipodroomil valitsevatele tingimustele hävitava hinnangu. Hipodroomi omanik on väga esindusliku arhitektuurikonkursi läbiviimisele ja muule kulutanud kümneid miljoneid kroone, et investeerida vähemalt neli miljardit krooni Eesti majandusse. Ja see on tehtud talle võimalikult keeruliseks, kalliks ja kauakestvaks.
Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast põhjusest, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsest, on kaalukas ning õiguspärane. Mida intensiivsem on sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema põhjused. Kui ei ole võimalik aru saada, millisel põhjusel on ettevõtlusvabadusse sekkutud, ei saa ka kaaluda sekkumise vajalikkust.
Mis puutub ettepanekusse luua veel üks organ, seekord planeerimisbüroo, mis peaks realiseerima professori nägemust, siis siin võiks olla ettevaatlik. Pigem tuleks praegused ametkonnad efektiivsemalt tööle panna. Üks mooduseid oleks asjalikud analüüsid ja realistlikud ettepanekud, mitte halvustamine.