Tema hinnangul tuleks läbi viia põhjalik varjupaigasüsteemi reform.
Pagulasi jaotatakse valedel eeldustel
Dublini määrus eeldab, et liikmesriikide varjupaigasüsteemid on võrdsed ning taotlejatele pole sisulist vahet, mis riiki ta satub. «Eeldus, mis on kõike muud kui tõene.»
Nii panebki see määrus suure koormuse alla piiririigid ja solgutab taotlejat vastu tahtmist ühest riigist teise, leiab Janson.
«Selline ringisõidutamine on omakorda pikendanud menetlusi, pannud riike kasutama kinnipidamist rohkem kui seda teha tohiks, vähendanud usaldust varjupaigariigi suhtes ning tekitanud teisest rännet liidu sees. Rääkimata selle kulukusest,» kirjutab Janson.
Ta toob välja, et reaalselt ei ole hakanud Dublin praktikas kunagi toimima.
«Vahemikus 2009-2014 võtsid ikkagi vaid viis liikmesriiki (seejuures vaid üks neist, Itaalia, on piiririik) vastu 68 protsenti kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud varjupaigataotlustest. Samal ajavahemikul jõudis reaalse tagasisaatmiseni vaid iga neljas Dublini menetluse raames tehtud tagasivõtmispalvest.»
See tähendab, et isegi kui tehakse otsus inimene tagasi saata, siis reaalsuses jõuavad vähesed tagasi riiki, kus esimese taotluse sisse andsid.
PPA kinnitusel aga teeb Eesti teiste riikidega tihedat koostööd ja vahetatakse infot, et taotluse sisse andnud inimene siiski tagasi toodaks, et menetlus tema suhtes lõpetada.
Jansoni hinnangul oleks vaja, et rändaja soove sihtriigi valikul vähemalt piiratud kujulgi arvestataks. Näiteks võiks püüda lihtsustada perekondade taasühendamist.
Teine vaba valikut ja liikumist tagav muutus oleks see, et Euroopa Liidu sisese inimeste vaba liikumise põhimõtet laiendataks ka rahvusvahelise kaitse saajatele, nii nagu see on praegu tagatud EL kodanikele ja pikaajalistele elanikele (kellel vähemalt viis aastat paiksust).