Kommist-või-pommist, martidest ja kadridest

Justin Petrone Foto: SCANPIX

Ma ei tea, mis läks viltu, aga pärast aastaid väljaspool Ameerikat elamist tähendavad ameeriklaste ülekommertsialiseeritud pühad mulle väga vähe. Mul pole tahtmist oma lapsi kommikuhjadega rikkuda ja Frank Sinatra «Jingle Bells» kõlab meeleolukalt jõulueelses New Yorgis, aga naeruväärselt Ülemiste keskuses. Ma olen vist muutunud enesevihkajaks eksameeriklaseks nagu Henry Miller, kui ta kirjutas 1930ndatel kibestunud kirjeldusi Manhattani tühisest elust, mille ta oli maha jätnud.

Sellest positsioonist on mul väga imelik vaadata, mismoodi Eesti noored armastavad seda nii-öelda Ameerika kultuuri: kõikehõlmavat tarbimislainet, millega isegi tõelistel ameeriklastel tõelises Ameerikas on tõeliselt raske hakkama saada. Juba enne kümneaastaseks saamist on suur osa noori eestlasi oma keelelisi horisonte avardanud Cartoon Networki abil. Nad segavad emakeelsesse juttu mõnuga ingliskeelseid sõnu, nad üritavad riietuda ja käituda nii, nagu on näinud tegevat Ameerika noori Disney Channelis, nad mängivad «My Littlest Pet Shop» kujukestega ja «Monster High» nukkudega. Ja muidugi üritavad nad Ameerika pühasid üle võtta.

Ka minul on tulnud oktoobri lõpus jageleda oma kakskultuursete lastega, kes on pähe võtnud, et naabritelt tuleks halloween’i puhul kommi nõuda. Lubasin neil minna, raske südamega, ja mõni hetk hiljem kõlas koputus uksele. «Pommi või kommi?» Naabrilapsed olid omakorda meie ukse leidnud. Ja siis veel ühed ja veel kolmandad... Ma nägin nende laste silmis tõelist sära, kui nad asetasid paika värskeima komponendi oma angloameerika orientatsioonis. Halloween Tartus! See tundus neile uus ja põnev, tõsi, mõni nädal hiljem olid needsamad naabrinäod meie ukse taga marti ja kadrit jooksmas. Nüüd on eesti lastel kolm päeva, mida kasutada kommitagavarade täiendamiseks enne jõuluhooaja algust.