Viimased korruptsioonijuhtumid kõrgeimal poliitilisel tasandil tekitavad küsimuse, kuivõrd rikutud on Eesti poliitika- ja majanduseliit ning kui võimekad on neid kuritegusid avastavad uurimisasutused.
«Meie tööpõld ei kao kunagi, sest uued korruptandid tulevad aja muutudes peale,» vastab keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler küsimusele, kuivõrd tulemuslik on selliste kuritegudega võitlemine.
Riigi peaprokurör Lavly Perling märgib samuti, et korruptsioon on ühiskonnas paratamatu nähtus, mille tingib inimeste soov midagi võimalikult kergelt saada. «Ja seda soovi ainult kriminaalmenetluslikult juba ei muuda,» lausub ta.
Perling avaldab arvamust, et lisaks korruptsiooni uurimisele ja selle eest karistamisele aitab ka see, kui probleemist rääkida laiemalt, näiteks juba koolis, aga ka ettevõtjate või ametnike ringis. See tekitaks arusaama korruptsioonist kui lubamatust nähtusest.
«Sest tegelikult on korruptsioon vargus – kord varastatakse raha, kord usaldust või konkurentsivõimet,» lisab ta.
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher nendib, et korruptsiooni süstemaatiline uurimine on siiani olnud suures osas kündmata põld. Keskkriminaalpolitsei koosseisus neli aastat tegutseda jõudnud büroo on küll jõudsalt kasvanud – umbes 35 inimeseni –, kuid see ei tähenda, et töötajad suudaksid vaadata eraldi igasse asutusse ja jõuda nii ka korruptsioonini.
«Sellest lähtuvalt lõime ka keskkriminaalpolitseis majanduskuritegude büroo, sest korruptsioon ning majanduskuriteod käivad sageli käsikäes ja need üksused peavad teineteist oma töös toetama,» ütleb Vaher.