Paavo Järvi: olen õnnelik, et oleme tütardega üksteisel nii tihedalt «naha all»

Briti ja Prantsusmaa klassikalise muusika ajakirjade poolt [käesoleva] aasta artistiks valitud dirigent Paavo Järvi on elus palju näinud, kogenud ja teinud, ent tema meelest kahvatub kõik selle ees, kui ta kohtub oma kahe tütrega, keda näeb töö tõttu vaid vähesed päevad aastas. Isadusest, isamaale pöördumisest ja muusikast rääkis tippdirigent Arterile Pariisis ühel oma täiesti tavalisel tööpäeval.

See on Paavo Järvi viimane sügis Pariisis. Tol päeval, kui ta äsja külas olnud tütred Ameerikasse suunduvale lennukile saadab, on loodus kuldne ja ilm nii soe, nagu Eestis pole suvelgi. Ent õhus on nukrus. Selline seletatav, mis isadepäeva-eelsesse aega isegi sobib ja lastest eemal olevat isa iseäranis hästi iseloomustab. «Tühi tunne on,» tunnistab Järvi mõni tund hiljem, kui suurem osa tööst on selleks päevaks tehtud. Tegelikult viitab maailmanimega dirigent järjekordsele lahkumisele oma tütardest Least (11) ja Ingridist (9), kes on talle elus õige olulisemad.

Ent töö ajal tehakse tööd ja nii lööb Järvi järgmisel hommikul kell kümme proovisaalis esimesena lahti H. Berliozi sümfoonia «Fantastic». «Tuurile tuleb minna mõjusa, ägeda muusikaga, ent prantslastel teist sellist heliloojat ei ole. Ja prantsuse orkestrit oodatakse ju ikka prantsuse heliloominguga, nii on sellest saanud Pariisi orkestri visiitkaart,» selgitab Järvi ja meenutab, et esimest korda dirigeeris ta seda suurvormi hoopis Norras Bergenis 1989. aastal.

Proovi käigus saan Järvi eestlannast assistendilt Maarja Sauelt teada, et tegelikult on nii mõnelgi muusikul sümfooniast pisut villand, aga no mis sa teed – ikkagi leivanumber. Maarjal on selle teosega seotud aga ka tema isikliku elu erilisemad hetked. Sest just nende timpanite rütmis tundis ta oma suvel sündinud tütrekese esimesi liigutusi.

PAAVO JÄRVI

• sündinud 30. detsembril 1962

• 17-aastasena emigreerus Paavo koos perega läände

• dirigent Neeme Järvi poeg, Kristjani ja Maarika vend

• lõpetas Curtis Institute of Music

• on dirigeerinud korraga viie riigi orkestreid

• viimased kuus aastat juhatab Pariisi esindusorkestrit Orchestre de Paris

• 2016. aasta sügisel alustab tööd Tokyos

• Grammy auhinna võitja

• valitud aasta muusikuks nii kodu- kui välismaal

Prooviruumis on kokku 104 muusikut, teiste hulgas ka dirigendi abi ehk Soome-Ukraina päritolu naine, kes maestro käejälgedes liigub. Dirigent Järvi istub kõrgemal toolil orkestri ees poodiumil ja teeb vähemalt kahel korral karmimat häält – peamiselt inglise keeles –, nõudes keskendumist. Ikka kipub keegi kuskil lobisema. Iseäranis rahutu on harfimängija. Timpanimees loeb raamatut, tal on veel sadu takte pausi. Proovipäev koosneb tavaliselt mitmest osast, pikimal juhul on neid neli, igaüks poolteist tundi pikk, vahel väikesed kohvipausid ja üks pikem lõunatamiseks. Selle loo ilmumise ajal ollakse aga juba Euroopa-turneel. Kümne päeva jooksul antakse üheksa kontserti seitsmes linnas ja neljas riigis.

Ühtäkki haarab metsasarvemängija oma pillist ja keerab selle kummuli, tõmmates samal ajal sarve osadeks, ning valab siis kondenseerunud õhu tilkhaaval või sorinal lihtsalt põrandale. Loiku siiski maha ei jää. Harfimängija sahmerdab jälle, mis tal seal kohvris täpselt on, ma teada ei saagi. Ent olgu nii.

Pärast kohvipausi kogunetakse taas saali, kus orkestri direktoril on edasi anda kurb teade. Kõik tõusevad ja seisavad veidi rohkem kui minuti vaikuses, kõrges eas lahkunud kolleegi mälestust austades. Seejärel elatakse edasi. Nooruke löökriistamängija teeb orkestri jaoks kohandatud kirikukelladega ühispilti. Teised juba mängivad. Ühtäkki katkestab dirigent proovi, sest kaks oboemängijat on puudu. Otsitakse. Tulevad mees ja naine, pillid sülle seatud, äkki paneb naine käe kolleegi õlale, sedasi lohutavalt, ja ütleb midagi. Kui palju aga dirigent oma muusikutest kui inimestest teab?

«Küllaltki palju. Tunnen orkestrante kõikides oma orkestrites (praegu on neid kaks – P. K.), kuid lähemad suhted on nagu ikka vaid osaga kogu trupist. Kui ühes koosseisus on näiteks sada pillimeest, siis on paratamatu, et ühtedega tekib kohe klapp ja teistega jääb väike distants. Nende muredestki on mul aimu, ka isiklikest. Nii julgen öelda küll, et tunnen oma kolleege, ja mul on hea meel, et nende seas on ka väga lähedasi sõpru,» ütleb Järvi.

Ent see ei takista tal olemast nõudlik. «Partii on meil peas, ma tean. Aga prooviks nüüd kokku ka kõlada, ja et ei oleks nii raske. Palun rohkem helgust,» lausub Järvi ja tõstab taas käed.

«Hommikused ajad on vahel keerulised, eriti esmaspäeviti. Ja hommikustest proovides Pariisis võiks teha filmi, sellise felliniliku. No ei ole mugav olla inimestel, ma näen, aga midagi ei ole teha, sest kolmapäeviti on meil kontsert,» räägib dirigent kolm ja pool tundi hiljem ning otsustab siis, et tänaseks on proovid läbi. Pealegi on tal ju külas Eesti ajaleht.

Assistent Maarja teavitab Järvit poole tunni pärast algavast Belgia raadio intervjuust. Tuletades ühtlasi meelde, et on aeg välja otsida telefoni kõrvaklapid, et saaks paremini vestlusele keskenduda. Järvi vaatab kahte telefoni oma riietusruumi peeglilaual, kontrollib laadima pandud aparaadi akut ja võtab siis teise, et näidata, mida ta eile õhtul veidi enne südaööd täpselt tegi.

«Näe, on selline lehekülg Google classic lives, siia tuleb varsti ka meie kahe tuviga logo (Pariisi orkester), ja selle jaoks me siin eile õhtul kl 23 veel monteerisime – köhatusi ja häirivaid helisid välja. Plaati sellest salvestusest ei tule, kuid kõik peab ikkagi korralikult kõlama ja kaunis olema.»

Heliseb telefon, Belgia raadio reporter tabab Järvi lõunapausilt, mis on kestnud vaid kaks ampsu. Mees rüüpab hoogsalt veel ühe sõõmu espressot. Vestlus algab. Pool tundi hiljem haukab Järvi jälle pika saia võileiba. Siis on aeg anda järgmine intervjuu. Teise telefoni peale helistab Saksa suurim muusikaajakiri. «Jess, ajakirjaga on parem, ma saan nüüd rahulikult süüa,» rõõmustab dirigent ja süveneb jälle kõrvaklappidesse.

Kui ma vaatan neid kaht tüdrukut, siis kõik muu on ka tähtis, ent jääb nende kõrval varju.

Maarja pakib samal ajal maestro nimelist hiiglaslikku reisikappkohvrit. Ühest sahtlist vaatab vastu kolm dirigendikeppi ja pisike ventilaator. «See on tal alati kaasas ja Paavo kutsub seda oma suurimaks fänniks,» naerab assistent, mahutades ise samal ajal kohvrisse parfüümipudelid, esinemiskostüümid, kingad ja kõik muu artistile vajaliku. Saan näiteks teada, et kontserte ja särke on sama arv, sest pesumaja teenusteks pole aega.

Tuppa tagasi jõudes ütleb Järvi telefoni inglise keeles: «Ma ei saa olla keegi, kes ma ei ole. See oleks ju raisatud elu.» Järgneb kuuldamatu küsimus ning edasi räägib Järvi pikemalt oma lapsepõlvest ja sellest, miks tema pere 1980. aastal toonasest Nõukogude Liidust lahkus.

Lõpetuseks avaldab Järvi saksa ajakirjanikule, et vabal ajal kuulab ta vahel samuti muusikat, ent pigem džässi või bossanoovat. «Ent popmuusika rahastamine on jabur,» prahvatab mees pärast kõne lõppu juba selges eesti keeles. «See raha tuleks anda muusikakoolidele, et õpitaks pilli. Mängitagu hiljem siis mis stiilis tahes. Meelelahutus on ju midagi hoopis muud, kuid see ei ole kunst.»

Vean klaveritooli Järvile lähemale ja vaatan talle arusaamatult otsa. Meie intervjuu on sujuvalt alanud ja vähemalt hetkeks tuleb maestrol lasta ka seda jutuajamist siin dirigeerida. Mida siis muusikakoolis muu hulgas löökpille õppinud mees täpsemalt silmas peab?

«Muusika õppimine on hästi keeruline, pikaajaline protsess, ja sinna juurde käib kõik see, mida laval tegelikult näha ei ole – nooditundmine, harmoonia, literatuur. Ja seda õpitaksegi muusikakoolis, mida varem saab alustada, seda parem. Heaks orkestrandiks ei saa eriti, kui sa alustad alles 15-aastasena. Popmuusikas on aga ridamisi artiste, kes vaevu oskavad pilli mängida, mõned ei tunne isegi nooti. Ja tegelikult ongi see popimaailma üks võlusid, et võid äkki täheks saada. Klassikamaailmas ei saa nii juhtuda, kui sa ei ole eelnevalt järjekindlalt harjutanud. Võtame absurdse näite nagu Ozzy Osborne. Black Sabbath meeldis mulle kunagi, aga kas sa kujutad ette, et ta käis koolis hevimetal’it õppimas? Ozzy oskab vaevu muusikat teha. Ehk et ma ei räägi geniaalsetest näidetest nagu Sting või Prince. Või näiteks Sex Pistols, mis oli ja on punkliikumise mõistes nähtus, sellel oli vähemalt sotsiaalne põhi olemas. Aga duett Baccara – mäletad? –, jah, see meeldis meile ja kõik oli justkui korras, aga kui sa praegu neid lugusid kuulad, siis lihtsalt naerad, sest midagi magedamat on raske välja mõelda. Meil kõigil on oma meeldimised ja noorus seondub popmuusikaga. Minul on selliseks näiteks ansambel ABBA ja ka Black Sabbath. Kuid see kõik oli ja läks. Seetõttu ongi vaja toetada laste huviharidust, ja antud juhul siis väga otseselt just muusikakoole.»

Piinlik võib ju olla, aga mõnus on ikka ka, sest puusa võtab see muusika seniajani nõksuma.

Tõsi. Aga anded jäävad kauemaks meelde, näiteks ABBA – siiani kuulad ja on ju hea. Ent neil oli taust. Ehk et ma pean silmas, et popmuusikat ei saa õppida. Instrumenti saab. Popklaverit ei saa õppida, sest iga inimene, kes on klaverit mängima õppinud, oskab ka popklaverit mängida. Eriti kui oskad tõesti mängida, näiteks nagu Alicia Keys. Ta on oma haridust igakülgselt kasutanud.

Tõsi on ka, et kõigist lastemuusikakoolis õppinutest ei saa muusikas staare, aga neil on olnud vähemalt võimalus korralik alus saada ja end proovile panna selles osas. Seetõttu on noortebändide finantseerimine absurdne.

Kas te teate kohe ja konkreetselt öelda, kus ja kes seda raha ära võtta tahab?

Tean, et sellised plaanid on maailmas, olen kuulnud, et ka Eestis. Sest on sündinud selline demokraatlik mõte, et tuleb finantseerida seda, mida rahvas üldiselt kuulab. Ja rahvas kuulab ju üldiselt popmuusikat ning klassikat ei kuulata, no mis me seda viimast siis ikka toetame. Ja kui keegi tahab õppida klassikat, siis küsigu toetusi ja õppigu selle pealt. Popmuusikast aga läheb õppides tegelikult hoopis midagi kaotsi, sest see on eneseväljendus, mis käib sotsiaaltrendidega kaasa. See on soundtrack noore inimese teekonnal.

Carmeni aariat on aga näiteks vaja osata laulda ja keegi on selle üles kirjutanud. Rääkimata sellest, et see on geniaalselt kirjutatud. Seal ei ole ainult nelja akordiga tegu, ent enamik popmuusikat ongi konkreetselt nelja akordi peale ehitatud. Kuula Rod Stewarti laule. Ta on ka ise naljatades öelnud, et ehitas oma elu kolme akordi peale, sest teisi ta lihtsalt ei oska. Eks ta tegelikult muidugi oskab, aga põhimõte on selline. Tõsi on ka, et popheliloojad ju oskavad teha kõike, kuid kiiresti seedimiseks mõeldud muusikal ei ole kunstiga mingi tegemist.

Paarist tuurist rääkides meenus mulle hoopis Endel Pärn, kes öelnud enda kohta kord, et ta valdab ainult ühte nooti, see on la, kuid kogu asi sai Estonia laval aetud.

Jah, aga tema oli isiksus, võrratu näitleja. Andekas kuju, kelleta operetimaailma ette ei kujutakski.

Istusin enne teie orkestriproovis ja muu elulise kõrval jäi silma, et nii mõnigi köhis ja turtsus. Kuidas te kõik ennast laval tagasi suudate hoida?

Lihtsaim nipp on, et forte kohani tuleb oodata. Aga tegelikult on suurim saladus taskurätik. See peab taskus olema, ka publikul. Soovitangi kõigil, kes kontserdile tulevad: investeerige taskurätikusse. See toimib olulise summutajana, kui on vaja köhida. Muidu istub mõni esimeses reas ja köhib sulle lahtise kõlava häälega kuklasse. Jube ebamugav on.

Viimati helises kellelgi saalis näiteks telefon, ikka pikalt kohe. Kuskil üleval rõdul. Inimesed ei saa kohe aru, et see on nende mobiil, ja siis on piinlik, et kuidas sa hakkad kohmitsema…

Kuidas sellised hetked puldist tunduvad?

Vahel on lihtsalt jube kahju, sest oled jõudnud esitatava palaga väga ilusasse kohta ja äkki kostab Nokia valss – tudutampa tudutompa tudutopampaa.

Tähelepanu keskpunktis olemine võib olla vahel päris ebamugav – kuidas teie end selles rollis tunnete? Kahe suure muusikaajakirja poolt aasta artistiks valituna annate päevas juba oma kolm intervjuud. Ent küsin hoopis teisiti: kumb köidab välismeediat rohkem, kas teie töö või teie emigreerunud pere lugu?

Seda kõike küsitakse tõesti palju, ent eks ma olen osav ka, pikin intervjuusse neid teemasid, mis on ka mulle olulised. Näiteks tänagi rääkisin Artur Lembast ja Erkki-Sven Tüürist. Või Arvo Pärdist, ka isiklikke kogemusi. Aga nõukogude-lugu tuleb vahel rääkida ikka, nii mõnigi arvab, et oli jube repressioonide aeg. Tegelikult ei olnud, eriti kui võrrelda mu vanaema ajaga.

Ma ei saa olla keegi, kes ma ei ole. See oleks ju raisatud elu.

On ka teemasid, mida ma ei puuduta. Sest jah, intervjuusid tehes on oluline, et inimene ise oleks huvitav, tema mõtted ja olemine, mitte aga see, kas tal on Armani aluspüksid või Gucci kott. Ja on teemasid, mida ma ei puuduta, sest öeldut võidakse valesti tõlgendada. Näiteks seda, et millises klassi ma lendan. Mulle on lennureis ju elementaarne võimalus tööle jõudmiseks. Ja ma pean ennast korralikult välja puhkama, ning sageli on mul vaja lennukis ka tööd teha. Oli ka nüüd, töötasin Widmanni värske vioolakontserdi partituuriga, mille maailmaesiettekanne oli läinud nädalal siinsamas saalis. See oli keeruline partituur, sain selle kätte vahetult enne lendu, kogu teekond kulus õppimisele. Hea, et oli pikk lend, Pariisi jõudes oli selge ka.

Mainisite Arvo Pärti – olete kogu oma elu teda teadnud, ent milline oli teie seni viimane kohtumine?

Arvo on mulle väga armas inimene. Viimati tuli ta siia tuppa, kui käis Pariisis, astus vaikselt uksest sisse ja läks joonelt sinna kohvilauani, kus on šokolaadikarbid. Mulle tuuakse neid ikka palju, ma ei söö eriti kommi, Arvole aga maitsevad need väga.

Heliloojana aga – ta on väga hea helilooja ja tema mõistmiseks tuleb alustada noorusaja loomingust. See oli tollal midagi täiesti enneolematut. Rääkisin Tormisega ja ta meenutas, et kui oli kuulnud Pärdi I sümfooniat, siis mõistis, et temal ei ole enam mõtet ühtegi kirjutada. Sest paremini ta ei suudaks, ja et Pärdiga oli midagi oluliselt muutunud. Ja kuidas ta suudab teiste heliloomingut analüüsida! Erkki-Sveni uudisteost kommenteeris: «Pea mind täitsa hulluks, aga mina arvan, et see üks geniaalne tükk». Ja siis läks detailidesse ja iseloomustas lõpuni läbi. Ta oli absoluutses vaimustuses – olles väga teadlik ka teiste muusikast, aldis kuulama ja vastu võtma, ta ei ole mingi oma maailmas elav balti munk. Pärt on uue muusika looja, eh(tn)e helilooja.

Teile on see aasta olnud ka märgilise tähendusega, muu hulgas olete juba kohekordne aasta artist ja Sibeliuse medali värske laureaat. Mida olete teinud õigesti, et kõik õunad korraga valmivad?

Ma teen ikka tööd. Aga see on väga liigutav, iseäranis Sibeliuse medal. Esmalt seetõttu, et esimene selline anti Karajanile, ja teiseks, et see on karge põhjamaise helilooja auks tehtud. Paar aastat tagasi anti mulle ka Hindemithi medal, aga see ei kõneta samamoodi.

Kas auhinnad käivadki karjakaupa, stiilis et, oi, nemad andsid, anname meie ka?

(Naerab.) Mõnel juhul võib ehk tõesti nii olla.

Olen väga õnnelik, kui keegi mu tööd tähele paneb ja tagasisidet saan.

Teie lahkumise üle siit Pariisist Tokyosse on sahistatud kuulujutte ka, üks neist väidab, et Järvi lahkumise põhjuseks on see erakordselt kole filharmoonia maja, mis alles jaanuaris avati.

See on väga hea kuulujutt! (Naerab.) Tegelikult mulle see saal väga meeldib. Jah, hoone ise on väga veider, imelik, tekib mulje, nagu oleks see Marsilt, aga mulle meeldib.

Lahkun ma aga seepärast, et olen siin olnud juba kuus aastat. Mul on lihtsalt suuremad ambitsioonid ja siinsetega need enam ei kattu. Näiteks usun, et see orkester peaks palju rohkem plaadistama ja käima sagedamini turneedel. Siit saalist peaks rohkem tegema otseülekandeid või kontserdisalvestisi otse veebi. Me elame ju siiski 21. sajandil ja see saal on seda väärt. Ent kõik takerdub kuhugi, peamiselt ikka raha ja tahtmise taha. Ja pealegi, nagu ütles Toscanini: ideaalne aeg ühes kohas püsimiseks on seitse aastat. Mulle tundub ka nii. On lihtsalt aeg minna edasi, ja see koht on Jaapan. Lähengi esialgu kolmeks aastaks, niisugune on tüüpleping, seejärel selgub, mis ja kuidas edasi.

Mille pärast te muretsete?

Mul ei ole üldse muresid, mul on ju nii hea assistent Maarja. (Naerab.) Tõsiselt rääkides: viimati muretsesin, et mu lapsed turvaliselt maanduks, nad läksid siit ju üksi lennukile – kaks põnni seljakottidega... (Lennufirma teenusena viiakse lapsed lennukile n-ö vanemalt vanemale ja hoolitsetakse nende eest kogu reisi vältel – P. K.) Nüüdseks ongi nad kenasti maandunud, juba rääkisin nendega. Nad on kenasti kodus Cincinnatis tagasi.

Ja selle punase paelakese käe ümber punus teile jälle üks tütardest?

Jah, seekord tegi selle Ingrid, enne tagasilendu sain. Ja nagu ikka, hoian seda nüüd seni, kuni kord ära kukub, nii umbes poole aasta pärast.

Mida te lastega koos siin Pariisis tegite?

Kahjuks palju vähem, kui oleksin soovinud, sest olid proovid ja kolm kontserti. Aga nad olid kõigil kontsertidel, käisime hästi mitu korda söömas ja Champs Elysées’l jalutamas.

Tänu lastele olen Pariisi ikka näinud, muidu ma ei tunne end siin just ülemäära koduselt. Tüdrukutega oleme Eiffeli torni roninud ja Disneylandis käinud, aga see on midagi, mida ma kellelegi ei soovita. Sest see on nii mage – Ameerikas on suur ja õige ja ainus. Floridas on äge, mastaabid jmt. Ja mida saabki olla Pariisil ühist Disneyga? See oleks nagu prantsuse McDonald’s. Prantslaste imiteerimisvõime on väga limiteeritud, Jaapanis tehakse kümme korda paremini – nad võtavad üle selleks, et teha midagi paremaks.

Eiffeli torn aga tasub kindlasti vaatamist ja üles tuleb minna, pikast järjekorrast hoolimata. Ning Triumfikaart lähedalt uurida. Juba see fakt, et sa oled seal käinud, tead, mida see sümboliseerib ja millele on pühendatud... See on ajalugu ja korraga oled sa selle aja sees ja all.

Õhtuti aga olid tüdrukud mul siin garderoobis, tegid mulle enne lavale minekut näiteks peamassaaži. Koosolemine on nende jaoks tähtis. Nad ütlesid mitu korda, et läheme parem koju, ja mina ajasin vastu, et te tulite ju Pariisi, vaatame ikka koos linna.

Aga kui te kodus olete, mida siis teete?

Istume ja räägime ja mingi söömine käib kogu aeg. Ja tegelikult läheb aeg ju väga kiiresti. Lisaks on veel ajavahe, hommikuti nad magasid raudses rahus. Mina käisin sel ajal proovis ja siis olime koos jälle.

Kuidas nad kontserti kuulavad, milline on nende tagasiside?

Kallistavad väga palju … aga huvitav on, kuidas nad väga erinevalt kuulavad. Lea kuulab ja siis näen, kuidas hakkab vaikselt justkui unne suikuma, aga pärast tuleb ja ütleb amazing! Ingrid aga – teraselt jälgib ja on kõigega kursis. Ehk on see vanusega seotud või siis võtavadki erinevalt vastu. Ingridile meeldivad kõikide lugude finaalid, tema meelest on need jube head.

Kas te räägite omavahel inglise keeles?

Võimalikult vähe, nüüd on see keel rohkem sisse tulnud, sest nad käivad Ameerikas koolis. Aga koos olles suhtleme ikka eesti keeles ja seekord läks lõpuks päris ladusalt. Eestis veedetud suved on hästi mõjunud, neist on kasu.

Me hüüame vanemat tüdrukut vahel Narva-Ingridiks, sest mõnikord tulevad talle keelde sellised slaavipärased venitused (tüdrukute ema on viiuldaja Tatiana Berman-Järvi – P. K.). Nad räägivad kodus emaga vene keeles ja omavahel üha rohkem juba inglise keeles. Puhas sõnavara on igas keeles, kuid vahel tuleb ootamatuid lauseid sekka, sellist üdini eestlaslikku «No räägi siis, kuidas oli ka!».

Kuidas te end isana tunnete – just täna, sest eile oli teil tütardest lahkumise päev?

Jube tühi tunne on esimesed päevad, ja eriti see hetk, kui näed neid eemaldumas… Aga sellega on võimalik harjuda või ennast harjutada tugevamaks. Äraminemised üldse on väga keerulised minu jaoks, püüan neid võimalusel vältida. Mingi aeg oli aga vaja lõplikult leppida, et minust saab distantsi-isa (Järvi lahutas abielu kuus aastat tagasi – P. K.). Nii et ma küll olen, ent mul ei ole nendega seda täielikku kontakti. Kartsin, et meie vahele tekib tühimik. Sest ma ju nagu olen, ja ikkagi pole ka. Olgugi et suhtlesime pidevalt telefoni või Skype’i vahendusel, kui eri mandritel või riikides olime. Nüüd, eriti selle viimase kohtumise mõjul, tean, et me ei kaotanud üksteist ära.

Nad rääkisid mulle selliseid asju, mille kohta ma ei osanud oodatagi, et üks tütarlaps sellises vanuses oma isaga rääkida võiks. Olen jube õnnelik selle üle, et oleme üksteisel nii tihedalt naha all.

Samasugune kaugsuhe on teil oma isaga olnud, samas on teil olnud lähedus ja soojus. Kuidas te hoiate üksteist niimoodi maailmaüleselt ikka perena koos?

Olen sellele isegi mõelnud, see on tõesti eriline side. Mõistan seda paljude teistsuguste peresuhete taustal. Meie pere alustalad on isa ja ema, aga elasime esimesed 17 aastat ka tihedalt koos. Minu ja tütarde puhul on see kõik teisiti, nad olid ikka väga väikesed, kui meie elud abikaasaga lahku läksid. Seda suurem on mu rõõm, et kõik on alles. Ma ei võõrandu neist kindlasti, nad on ju minu lapsed, ma ei saa neile kuidagi selga pöörata.

Jah, ma tunnen ka teistsuguseid inimesi. Näiteks et elatakse samas linnas, kuid ei kohtuta iial. Isana ma ei suuda kujutleda, kuidas see üldse võimalik on. See on ju sinu laps, sa oled ta isa – kuidas siis ei suhtle? Lõppkokkuvõttes, mida vanemaks laps saab, seda suurem on ta soov suhelda, ja kuidas sa siis ei anna lapsele seda võimalust?

Kas teie oma isaga riielnud olete?

Ei, me ei ole isegi loominguliselt kokku põrganud. Aga aega on, ta ju veel noor inimene. Ent mulle on mulje jäänud, et vananedes muutuvad inimesed leebemaks.

Isadus algavat hiljem kui emadus – millisena teie mäletate oma isaks saamise lugu?

(Naeratab hetke vaikides ja jätkab siis.) Tegime «Fidelio» etendust Firenzes ja ma olin väga armunud. Elasin selles imeilusas linnas ooperimaja kandis, katusekorteris tänaval mille nimi oli Via Santa Spirita (Pühavaimu). Tegin päev otsa tööd, Tania harjutas, ja õhtul käisime väljas söömas. Kahekesi kogu aeg, ja nii see kõik sündiski.

Ja kui lapseke oli tulekul, kus te siis olite?

Lea sündis Londonis, minul pidi Bonnis samal ajal kontsert olema, ent ma jätsin selle ära, sest arsti pakutud tähtaeg läks üle ja ma ei saanud midagi plaanida… Ingrid tuli oodatult ja sündis Ameerikas Cincinnatis, kus nad ka praegu elavad. Olin mõlema sünnituse juures, need on fantastilised hetked, nabanöör ja vannitamine sinna juurde…

Teie lapsed on Eesti ja USA kodanikud, ka teil on käes teelahkmel seismise aeg: kas rajada oma püsiv kodu Eestisse Pärnusse, kus veetsite oma lapsepõlve ja hilisemadki suved, või minna laste juurde Ameerikasse. Kas teil väikeses riigis kitsaks ei jää?

Kindlasti mitte. Usun, et tulen Eestisse tagasi, ja üsna lähiajal.

Miks?

(Mõtleb pikalt.)

Esiteks, ma olen eestlane, Eestis elamine on loogiline. Olen 52-aastane ja selle aja jooksul elanud 17 aastat ENSVs, pärast seda Rootsis, Norras, Soomes, Islandil, Taanis, New Yorgis, Cincinnatis, Londonis, Pariisis, Saksamaal... Ehk et tegelikult on elukoht tähendanud mulle aadressi, kus on parasjagu mu partituurid. Kodu aga…

Vahel on lihtsalt jube kahju, sest oled jõudnud esitatava palaga väga ilusasse kohta ja äkki kostab Nokia valss – tudutampa tudutompa tudutopampaa.

Ja teiseks, kaua ma panustan neisse kultuuridesse, mis sisimas on mulle tegelikult võõrad. Ja jäävadki alati võõraks, sest ma ei ole neist sündinud. Eesti on minu kodu. Jah, Pariisis on mul hea olla, kuid see ei ole mu kodu, nad ei saa minust aru nii, nagu ma Eestis tunnetan ja elan. Mul on eestlastega sügav side, midagi, mida ma ei saa kogeda ühegi teise rahvusega, intuitiivne side oma kultuuriga. See on mulle aastatega selgeks saanud. Olen mõistnud seda nüüd tänu suvistele Pärnu festivalidele. See on midagi, mida ma ei osanud isegi oodata. Ent ma ei taha olla enam emigrant, s.t minu lahkudes oligi aeg sootuks teine.

Kui Eestisse tulete, siis tehakse teile ühel hetkel tõenäoliselt samuti ettepanek kandideerida, nagu tehti Barutole, parimal juhul pakutakse kultuuriministri kohta – kas võtaksite vastu?

Ei, kindlasti mitte, pealegi on meil praegu väga hea kultuuriminister. Väikese riigi kultuuriminister on väga raske olla, sa tunned kõiki ja püüa siis öelda, et raha ei ole. See on väga delikaatne töö. Üldse, kogu poliitika on midagi, mis ei ole väga minu ala, sinna ma ei pürgi.

Homme, isadepäeval olete te tütardest mitme lennutunni kaugusel, ent ometi isa. Mida isaks olemine teile tähendab?

See on ainus asi elus, mis midagi väärt on. Kui ma vaatan neid kaht tüdrukut, siis kõik muu on ka tähtis, ent jääb nende kõrval varju. Ma ei suuda kujutledagi, et neid ühel päeval mu elus ei oleks.

Jah, ma ei vii neid kooli ja ei õpeta neile igapäevaelu – nii on läinud. Aga samal ajal olen ikkagi nende isa. Ma tean, et nad hoiavad mind, ja kasvatavad samuti, näiteks pean ma vandumise eest neile kümme dollarit maksma.

Olen neile juba väga palju võlgu. Ja kuna mind ei ole kunagi kohal, siis saan neile pigem õpetada elu absurdsust ja huumorimeelt. Tean kogemusest, et neid läheb elus vaja.

Miks käia kontserdil?

«Kõik ei kuula kontserti, mõned mõtlevad oma mõtteid ja mind see laval olles üldse ei sega,» lausub Paavo Järvi ning lisab, miks ta isegi meeleldi publiku hulgas istuda püüab. «Tegelikult ei peagi pingsalt kuulama. Võib vabalt lihtsalt istuda ja meie saatel mõtelda. Inimesed on lihtsalt selle ilu sees. Ja pealegi – seda võiks inimesed isegi rohkem kasutada –, võimalust istuda omaette, vaikselt oma kaks ja pool tundi, keegi ei käi närvidele. Lihtsalt oled ja koged ja on hea.»

Kuidas Järvid läände läksid

Paavo Järvi: «Ma arvan ja mul on tunne, et mu vanemad mõtlesid emigreerumisele juba tükk aega varem. Eriti ema. Paljud ei saanud meist aru, sest «Neeme Järvil oli siin ju kõik olemas». Võib-olla, kui ta oleks elanud Moskvas või Leningradis ja saanud n-ö oma inimeseks, siis oleks ehk veidi lihtsam olnud.

Olin detsembri lõpus saanud just 17-aastaseks (Järvide perekond emigreerus Nõukogude Liidust 1980. aasta jaanuaris – P. K.). Meil, lastel, ei olnud midagi rääkida, vanemad täitsid kõik lubatud kohvrid. Kaasa võtsime kõik fotoalbumid ja elementaarsed kolm särki ja kaks püksipaari. Mälestuste kaasavõtmine oli kõige tähtsam. Nüüd on need kõik vanematekodus Floridas. Osa on ka juba siin raamatukogus, meil on seal nn oma osakond, siia saadetakse ka kõik mu kontserdikavad.

Kui me ära läksime, siis lubati meil kaasa võtta kaks kohvrit inimese peale, ja terve pere peale saime valuutaks vahetada 100 rubla. Läksime esmalt rongiga Viini ja siis oli kaks varianti: kas minna Iisraeli või jääda paigale. Põgenikelaagris ootamine võis võtta aastaid, kuid Viinist võis minna ka Rooma – need olid toona kaks kohta, mille kaudu emigreerumine toimus. Üks võimalus oli veel: leida perekond, kes võtab sinu eest vastutuse. Meie eest andis allkirja üks Ameerikas elav eesti perekond. Kui olime olnud nädal aega Viinis, tuli see naine, kirjutas alla ja me läksime New Yorki. 20. jaanuaril 1980 jõudsime Ameerikasse.»