Strider mainis loo alguses, et Narva saabudes on keeruline leida piiripunkti. «Järgisin suunavaid viitasid ja sattusin esmalt oma üllatuseks hüdroelektrijaama territooriumile, kus tee lõppes üldse ära. Siis püüdsin uuesti õige suunaga järjele saada ning leidsin viitade näidatud piiripunkti üles.»
Leidnud õige koha üles, tabas teda üllatus. Nii geograafia kui ka lingvistika vallas.
«Hakkasin parasjagu dokumente lagedale kraamima, kui minu juurde tormas pisut kohkunud piiriametnik ning rääkis vene keeles, et ma pean piiripunktist minema sõitma. Olin pisut hämmeldunud ning küsisin: miks?»
«Piiriametnik kõneles endiselt vene keeles, et tehtud on ümberkorraldused ning see piiripunkt on mõeldud läbimiseks ainult suurtele veokitele.» Seejärel üritati Strideri sõnul talle jätkuvalt vene keeles ja kätega vehkides seletada, kus asub sõiduautodele mõeldud piiripunkt.
Pärast põgusat ekslemist Narva linnas leidis Strider piiripunkti üles. Seal sai ta järjekorras umbes tund aega passitud, enne kui piirivalveametnik saatis ta ootealale minema. Taaskord vene keeles.
Olgugi et paljude Narva piiripunktis töötavate piirivalvurite emakeeleks on vene keel, on siseministeeriumi pressinõuniku Toomas Viksi sõnul kõik ametnikud võimelised suhtlema eesti keeles. «Kuna läbi Narva piiripunkti ületab riigipiiri circa 80 protsenti kolmandate riikide kodanikke, kellest valdav osa räägib vene keelt, võis juhtuda, et piirivalvur tõepoolest võis automaatselt alustada suhtlust vene keeles,» oletas ta.
Mis puudutab piiriületuskorda, on see Strideri hinnangul keeruline. «Ootealad on ka Eesti kagupiiril, kuid seal asuvad need kohe piiriületuspunktide ees või kõrval. Oli üllatav, et Narvas tuleb piiriületuseks ootealale sõita linna teise serva piirile vastupidises suunas, mingit selget visuaalset infot linna ega piiripunkti sõites selle kohta ei olnud võimalik märgata,» avaldas ta oma arvamust.