«Radari» neli ööpäeva Vaos – külas, mis ühtegi eestlast külmaks ei jäta

Vao. Foto: Jaanus Lensment

«Kui te vaid kevadel oleks tulnud,» ütlevad Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse töötajad kui ühest suust: «pärast motojõugu käiku ning septembris toimunud majapõlengut on kõik kinniseks muutunud.»

Et saada selge pilt sellest, kuidas käib elu külas, mis ühtegi eestlast külmaks ei jäta, pakkisid «Radari» ajakirjanik Jüri Butšakov ning operaator Aare Varik kohvrid, et esimeste Eesti meedia esindajatena elada nädalajagu päevi pagulaskeskuses. Materjal, mida «Radari» võttegrupp nädala jooksul Vaos kogus, annab selge pildi sellest, et pagulasena Eestis elada on hetkel kõike muud kui mugav.

«Radar» seadis koostöös majutuskeskusega end sisse ühte tagasihoidlike elutingimustega korterisse. Mõni aeg tagasi oli sama korter olnud elupaik Dagestani perele.

Eesmärgiks oli tutvuda Vao majutuskeskuse 24 erirahvusest pärit elanikega, maja töötajatega ning kõigi teistega, kes ühel või teisel määral selle riigilt rahvusvahelist kaitset palunud inimestega kokku puutunud. Kuid kohe esimesel päeval sai selgeks, et inimeste kaamerate ette saamine on äärmiselt keeruline – ja mitte ainult varjupaigataotlejate, vaid ka osade maja töötajate ning ka näiteks perearsti, taotlejate lastele vastu tuleva kooli direktori ning lähedal asuva poe müüjaga.  

Ja seda kõike peamiselt 4. septembril külas aset leidnud juhtumi tõttu, kui majutuskeskuse maja sein põlema pandi ning sellele järgnenud ajakirjanike hordid töötajad, elanikud ja taotlejaid raskesse seisu pani.

«Meedia peegeldab vastupidist asja. Vastupidine tegelikkusele. See tekitab probleeme. Nad on teinud inimestega intervjuusid ja nad toovad esile vasturääkivaid ütlusi,» ütles «Radarile» 26-aastane Adam Sudaanist pärast käiku arsti juures, kus selgus, et tal on neerukivid.

«Ma ütlen Teile, miks me oma nägu näidata ei saa. Meil on kodumaal pered. Kui sa lahkud oma kodust ja palud mujalt varjupaika, siis see tähendab, et tegutsed oma riigi vastu. Ja selle eest makstakse kätte. Ja nad tapavad mu pere. Tapavad, kui mu nägu näevad!» lisas «Radarile» 26-aastane egiptlane: «Pean sinuga aus olema. Ajakirjandus on meie kohta palju halba rääkinud. Meid näidatakse halvas valguses. Ajakirjanikke käib siin iga päev. Nad ei taha meid aidata. Me tulime siia, et elada rahus. Ainult selleks.»

Mis saab Amandast?

«Radari» kaamerate ees rääkisid inimesed mitmes keeles, alustades ukraina ja vene keelest ning lõpetades Araabia erinevate dialektidega – iraagi, egiptuse ja levantiini.

«Enamus neist suudavad öelda vaid «tere» ja «head aega» , ei midagi muud!» pahandas üks Vao elanikest.

Keeletunnid, mis on vabatahtlikud, leiavad aset kolm korda nädalas. Seal käib käputäis inimesi, kuid agaramadki ei suuda lihtsamaid lauseid veel moodustada. Üks neiu, Albaaniast pärit Amanda on aga eesti keele puhtalt selgeks saanud.

Amanda pere, tema kaks nooremat õde, ema ja isa, on juba kaks korda negatiivse elamisloa otsuse edasi kaevanud, mistõttu on nad majutuskeskuses juba pea kolm aastat elanud. Ka pere noorim tütar on Eestis sündinud.

Amanda ise käib Vao lähedal asuvas Kiltsi põhikooli neljandas klassis. Tema eesti keele hinne on tunnistusel viis. Kuid kohtu kolmas negatiivne otsus tähendab, et perel tuleb asjad pakkida ja lahkuda.

«Tahaksime Tartusse elama asuda. See oleks lastele suurepärane elukoht,» tõdeb Amanda isa Almen. «Kui otsus tuleb taas negatiivne, peame lahkuma ja see oleks lastele halb.»

Moslem ja kristlus ühe katuse all

Eestis tunnistatakse pagulasena seda inimest, kes kardab kodumaal tagakiusamist. Tagakiusamine võib seotud olla rassi, rahvuse, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumise, poliitiliste veendumuste ning loomulikult ka usuga. Vaos peavad ühe katuse all elama moslemid ja kristlased.

«Ma elan moslemist iraaklasega ühes toas, kuid me ei räägi usust,» tunnistas 29-aastane egiptlane. Tema toakaaslane selles samuti probleemi ei näinud: «Mul ei ole mingit probleemi. Igal ühel on oma usk.»

«Enamus minu sõpradest on kristlased ja ma töötasin kristlaste juures, ja ma joon alkoholi.  Sellepärast need äärmuslased otsisid mind taga ja ajasid mind riigist välja.  Nad pidasid mind uskmatuks – kaafir’iks. Mina ise usun isikuvabadusse,» selgitas «Radarile» 38-aastane Suhiir Liibanonist.

«Usk jääb neil siin ikka samaks. Kui on nii rändav seltskond, kes tuleb ja läheb, siis keegi ei tea, kas nende hulka võib sattuda mõni terrorist!» pahandas Vao küla elanik.

Seitse aastat tagasi moslemiks hakanud 29-aastane ukrainlane Jaroslav seda ei usu. Noorena poksiga tegelenud Jaroslav vahetas usku iidolite Mike Tysoni ja Muhammad Ali eeskujul, kes teatavasti samuti karjääri keskel moslemiks hakkasid.

«Moslemid on jumalakartlik rahvas. Paljude Ukraina perede lapsed pöörduvad islami uskus, sest see keelab alkoholi ja narkootikumide tarvitamise. Kõik moslemid pole terroristid. See on propaganda!»

Suur soov Eestisse jääda

«Mul on üks sõber, kes on siin minuga. Ta kuulis teiste käest, et internetis on üks veebilehekülg, kus räägitakse ühest riigist mille nimeks on Eesti, mis on Euroopa Liidu liige. Ta kaitseb sind ja aitab perekonda välja tuua,» rääkis «Radarile» Suhiir Liibanonist. «See on Euroopa Liidu liikmesriik, mis kaitseb sind, ja on hea riik. Toob sinu perekonda sinu juurde. Saad elada riigis turvaliselt.»

«Siin on turvaline,» tunnistas Suhiir, kes soovib elamisloa saades siia tuua ka oma kolm last ja naise. Küsimuse peale, kas loa saamisel ta näiteks Soome või Saksamaale ei taha minna, vastas Suhiir: «Ei! Ma ju põgenesin araablaste eest!»

Mitte ükski «Radarile» intervjuud andnud varjupaigataotleja ei tunnistanud kaamerasse rääkides, et sooviks elamisloa saades Eestist lahkuda.

«Jumala tahtel saan ma elamisloa. Kui abiellun, siis jään Eestisse ja kui ei abiellu, siis Jumala tahtel, leian endale töö ja jään Eestisse elama,» rääkis «Radarile» iraaklane Muhammed.