/nginx/o/2010/02/17/314663t1he2e5.jpg)
/nginx/o/2010/02/18/315172t1h0edc.jpg)
Eesti Lastevanemate Liidu haridus- ja teadusnõunik ning Helsingi ülikooli doktorant Ivar Tröner rääkis, et mida vähem on õpilaste eristamist ning rohkem koos õppimist, seda turvalisem on koolikeskkond.
Psühholoog: õpilaste paigutamine eri- ja eliitklassidesse ei anna häid tulemusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tröneri sõnul näitab rahvusvaheline praktika, et laste liigitamine andekateks ja vähem andekateks, eeskujulikeks ja probleemseteks ei anna reeglina häid tulemusi. «Laps kujundab oma käitumise mudeldamise teel ehk siis teisisõnu ta õpib sellest, mida ja kuidas teised teevad,» selgitas ta.
Põhjamaade kasvatusteadlased ja psühholoogid on Tröneri sõnul jõudnud järeldusele, et mida vähem on eristamist ning rohkem koos õppimist, seda paremad on tulemused. Sageli ei saagi tema väitel rääkida probleemsest õpilasest, vaid mingist konkreetsest käitumismudelist, mille puhul laps vajab tuge ja nõustamist.
Laste paigutamine eri- ja eliitkoolidesse on Tröneri sõnul iseloomulik vaestele ühiskondadele ning paraku kuulub nende hulka ka Eesti. Parimaid tulemusi turvalise õpikeskkonna loomisel annab psühholoogi sõnul individuaalne lähenemine ning nõustamine, mida saab teha väikestes kollektiivides. «Eestis on klassid jätkuvalt liiga suured ja see seab piirid,» märkis ta.
Tröner rõhutas, et õpilaste eristamine ning jagamine eri- ja eliitklassidesse ei ole kindlasti lahendus. Pigem tuleks tema arvates tähelepanu pöörata erinevatele tugiteenustele. Näiteks Inglismaal on Tröneri sõnul koolides juba alates 1970ndatest aastatest kasutusel käitumisteraapia, mis vähendab õpilaste omavahelist kihistumist ning hiljem ka kihistumist ühiskonnas.
Kahe lapse ema Aivi Rentel tõstatas tänases Postimehes küsimuse ning ärgitas lapsevanemaid kaasa mõtlema, kuidas tagada lastele turvalisem õpikeskkond ja vägivallatud koolipäevad.
Renteli sõnul on meil küll olemas nn Tootsi klassid raskesti kasvatatavatele lastele, kus lärmajad ja tülinorijad saavad endale suurema osa õpetajate tähelepanust ja võhmast, kuid omaette istujad jäävad samal ajal varju ja nende anded arendamata. Renteli arvates võiks nende laste jaoks, kes ei taha tüli, vaid tahavad hoopis lugeda ja «putukaid purki panna», teha eraldi Arno klassid.