Reformierakondlase Jürgen Ligi juhitava haridus- ja teadusministeeriumi kava lõpetada riigi poolt erakoolide tegevuskulude rahastamine ning anda kohalikele omavalitsustele vabadus edaspidi tegevuskulusid ehk koolimajade igapäevaseid ülalpidamiskulusid tasuda või mitte on avanud hoopis suurema teema.
Justkui ootamatult on selgunud – kuigi riik on erakoolidele koolituslubasid andnud 1990. aastate algusest –, et pole päris kindel, kas erakoolid on üldse Eesti üldhariduse osa.
Kuvand, mida erakoolidest on ministri eestvõttel üritatud avalikkuse jaoks luua, on see, et tegemist on rikaste vanemate eralõbuga. Et mingid vanemad tahavad oma lastele erikohtlemist, erakoolid tekitavad ebavõrdsust, riisuvad koore endale.
Ühe kooli juht tõdes kibedalt, et kui Eestis on vihkamise objektiks saanud pagulased, samasoolised paarid – kõik veidigi teistest erinevad –, siis sel sügisel on lisandunud ka erakoolid. Kuna enamik erakoole ei ole end kunagi avalikkuses reklaaminud, siis langeb külvatud kahtluseseeme viljakasse pinda.
Kõik algab suhtumisest
Mida teab avalikkus erakoolidest? Kõige rohkem on end algusaastail afišeerinud Rocca al Mare kool – 2000. aastate algul endiste pankurite looduna võis see tollases ajas tõesti mõjuda rikaste eraasjana. Tegelikkus on see, et üksikute eranditega jäävad erakoolide õppemaksud praegu mõnekümne kuni saja euro vahele kuus.
Erakoolid on 25 aastat Eestis vaikselt tegutsenud, andnud head haridust ja pakkunud lastele turvalist koolikeskkonda. Ning toonud haridusse pidevalt raha juurde. See raha ei ole läinud kooliomanike kaukasse, vaid selle eest on Eesti ühiskonna jaoks koolitatud tublisid kodanikke.
Kui PISA testid on näidanud Eesti üldhariduse kõrgeid õpitulemusi, siis tõrvatilgaks on olnud, et meie lapsed ei ole õnnelikud. Erakoolidele on peale heade teadmiste oluline, et iga laps oleks koolis ka õnnelik. Selle saavutamiseks ei ole sageli vaja suurt raha, vaid teistsugust suhtumist.