Kummitusehirm sundis koju jäetud tuhaurni siiski maha matma

Tallinna krematoorium. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kui 1990. aastatel hakati Eestis korraldama tuhastamismatuseid, viidi tuhaurn sageli koju ja jäeti aastateks kaminasimsile, ent pelg kummitava kadunukese ees tegi sellele kombele peagi otsustava lõpu. 

Hingedeaeg on alanud ja millal siis veel kõneleda surmast ja surnuist kui mitte praegu. Matusekombestik on tavadest kahtlemata kõige muutumatum, sellega ei mängita.

Ent 1990. aastate teisest poolest ja iseäranis läinud kümnendist levinud tuhastamismatusega muutus Eestis rohkem kui eelneva paari sajandi jooksul. Tekkisid väiksemad hauaplatsid tuhastatutele ja nüüd on meil ka kolumbaariumid ehk urnimüürid. Tuhastamise ning urni mahamatmise vahele tekkis ajanihe, mis tähendab, et tegelikult võib nüüd rääkida kahest matusetalitusest – tuhastamisest ja matmisest. Esimene on mõeldud enamasti laiemale saatjate seltskonnale, sellal kui urnimatus viiakse läbi kitsamas pereringis.