NO99 toob inimliku kõntsa nähtavale

Teater NO99 «Kõnts». Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Foto: Tiit Ojasoo

«Kõnts» ei ole pask ega saast. «Kõnts» on väga hea teater, lausa suurepärane, sest kui näitlejad end kui vihmaussid pea ees mudasse künnavad, siis teevad nad seda pühendunult, veenvalt ning nad teavad, miks nad seda teevad. Samuti teavad nad, miks üksteisele muda püksi toppida või aiavoolikust tuleva veega oma riista hellitada.  Üsna kindlasti saab see lavastus rahvusvahelist kõlapinda ning NO99t kutsutakse mängima üle maailma, sest «Kõnts» on eriline, äärmuslik ja väga mõjuv.

Mul oli saalis füüsiliselt ja emotsionaalset halb ja ebamugav olla, tundsin, kuidas põsed hakkasid õhetama, õhk sai otsa, tekkis janu, pea hakkas valutama. «Kõntsa» jälgida oli sama mõjuv, kui vaadata pealt nõrgema alandamist või vägistamist. Sa näed, aga ei saa sekkuda.

Kõige lihtsam on lavastust võrrelda Lars von Trieri filmidega ja pühapäevaõhtuste ETV krimisarjade nende kaadritega, kus roostes laevavraki pimedas ruumis piinatakse kettidesse aheldatud inimest  või kuskilt roostikust jõhkralt ilmub lagedale  vägistatud Ida-Euroopa tütarlaps.