Krista Kodres: linnakeskkonna planeerimise mustrid

Krista Kodres Foto: SCANPIX

Professor Krista Kodres kirjutab Tallinna näitel, kuidas linnavalitsuse praegune praktika linnaplaneerimisel dikteerib enamasti teistele huvigruppidele ette arendaja ja linna ühise seisukoha.

Mõni nädal tagasi saime kuulda, et lauluväljaku ja ajaloomuuseumi vahelise ala planeerimises puhuvad taas kord uued tuuled. Nüüd on kunagise krahv Orlov-Davõdovi lossi – Eesti Ajaloomuuseumi – kõrvale kavandatud mürakas spaa-hotelli kaasav kompleks, mille kõrgus ulatub 16–24 meetrini.

Uudis on üllatav, sest kõnealusele, härra Kanajevi krundile on linnavalitsus 2000. aastal juba kinnitanud detailplaneeringu, mille järgi oli see ala ette nähtud üksikutele ühepereelamutele. Üldplaneering nägi piirkonda rohealana.

Meenutan, et tänavu jõudis meie ette ka Eesti Näituste ala uue detailplaneeringu ehmatav ettepanek, mida linnavalitsus oli menetlenud mitu aastat, avalikkust sellest vähimalgi määral informeerimata.

Esialgu väike-pilvelõhkujatega täispikitud Eesti Näituste detailplaneeringu ettepanek pälvis ohtralt kriitikat nii Kesklinna halduskogu kui ka Eesti Arhitektide Liidu poolt, misjärel, nüüd juba ekspertiisi kaasates, ala korruselisust vähendati. On tähelepanuväärne, et ka see detailplaneeringu ettepanek rikkus linna üldplaneeringut.

Eesti Näituste alale kavandatu ekstreemsusest tingitud ehmatuse tagajärjel sündis riigikogulase Mark Soosaare eestvõttel ettepanek anda lauluväljaku ja ajaloomuuseumi vahelisele piirkonnale rahvuspargi staatus. See ettepanek on praegu keskkonnaministeeriumis käsitlemisel.

Ka mitme teise Tallinna piirkonna ruumilise planeeringu ettepanekute menetlemine linnavalitsuse poolt ilmutab teatud mustrit, millele on juba ammu tähelepanu juhitud. Olen seda ka ise teinud, rääkides viimati Eesti Näituste ala planeeringust (PM 18.02. 2010).

Selle mustri üheks lahutamatuks komponendiks on, et linnavalitsus ei selgita oma positsioone ning toimetab enne plaanide tutvustamist pikalt omasoodu. Teavitamata jätmise põhjuseks ei tohiks olla meediaspetsialistide ja -vahendite puudus, mida linnal on eelarves kasutada küllaga. Kujutan ette, et ka peaarhitekt ja üldplaneerimisosakonna juht võiksid olla oma seisukohtade selgitamisest huvitatud.

Mustri teine tüüpiline komponent on üldplaneeringu süstemaatiline eiramine. Seda on küll veidi ka avalikkuse ees põhjendatud, osutades, et üldplaneeringu kehtestamise ajast on olukord muutunud ja seetõttu eelistataksegi osaplaneeringuid, mis vastavat enam aktuaalsele situatsioonile.

Aja kulg ja olukordade muutumine on muidugi paratamatus, mille olemasolust teadis juba Herakleitos 6. sajandil eKr. Selle argumendi üldsõnalisus on ilmselge ning seda ei ole võimalik tõsiselt võtta, kui muid kaalutlusi ei järgne.

Linnapoolseks üheks üldmõistetavaks argumendiks võiks olla näiteks see, et püüeldakse eluruumivõimaluste avardamisele linna piires, et maksumaksjad ei lahkuks väljaspool Tallinna rajatavatele aladele. Selle kaalutluse väljaütlemist raskendab muidugi tõsiasi, et linn on teinud vähe seni tühjana seisvate eraomandis olevate alade ja kruntide, millel on planeering juba olemas, täisehitamise kiirendamiseks.

Markantne näide on reisisadama-esine hiigelsuur piirkond, mis seisab lagedana üle kümne aasta. Tallinna «merevärav» on selle aja jooksul karjamaastunud, linna  survemeetmetest arendajatele pole aga midagi kuulda olnud.  

Mustri kolmas komponent on planeerimisprotsessi toetumine reeglina arendaja algatusele. Maa-ala omanikul tekib idee, ta kooskõlastab selle planeerimisametiga, palkab arhitekti ning esitab tulemuse linnale. Linn menetleb seda oma üldplaneeringute osakonna ja detailplaneeringute teenistuse tasandil. Pärast seda jõuab asi lõpuks detailplaneeringu ettepanekuna avalikkuse ette.

On ka juhtumeid, nagu näiteks praegu Lauteri tänavale kavandatava Estonian Business ­Schooli detailplaneeringu algatuse puhul, et naaberelamute asukaid ei informeerita enne, kui planeering on lauale löödud ja linnalt põhimõtteline kooskõlastus olemas.

Ja alles siis algab avalik arutelu, mis paljude viimaste suuremate ettevõtmiste puhul (Eesti Näitustele lisaks näiteks hipodroomi ja Kakumäe ala detailplaneeringute ettepanekud) on viinud kavandatava planeeringu terava kriitikani, mõnikord ka reaalse muutmiseni.

Ka artikli alguses viidatud Pirita tee spaa-projekt tekitab kõhklusi. Kuni kaheksakorruselise mahuga hooned varjavad klinti ja hakkavad lämmatama ajaloomuuseumi ajaloolise hoonestuse mahte.

Ühtlasi on hämmastav, et detailplaneeringu (muutmis)ettepanekuga tuleb linn välja ajal, kui on algatatud rahvuspargi idee ning räägitud kogu ala potentsiaalist tallinlaste mõnusa jalutuspaigana. Kas linn ei peaks kahte kõrvutiseisvat krunti selles olukorras vaatlema tervikuna?

Olukorra avalikkusele huvipakkuvaks fooniks on ju Kadrioru pargi selge ülerahvastatus puhkepäeviti ning teisalt Pirita tee võimalused hoonestamisega paratamatult kaasneva autodevoolu kasvuga toimetulekuks. Taas pole kuulda selgitusi, miks ikkagi on see lahendus linna seisukohalt vajalik, miks on vaja juba (enda) kehtestatud planeeringut muuta.

Pole parata, kuid kogu senine kogemus näitab, et Tallinna linn peaks avalikkuse parema teenimise nimel oma tegevuspõhimõtteid revideerima. Äsja Sirbis Eesti planeerimisseadust kommenteerinud Londoni ülikooli kolledži urbanistikamagistrandi Tauri Tuvikese sisutihe analüüs osutab sätetele, mille sisu ja vaimu Tallinna linnavalitsus ignoreerib.

Planeerimisseaduse paragrahv 13 ütleb, et «ruumiline planeerimine on [...] demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna pikaajalisi suundumisi ja vajadusi».

Linnavalitsuse praegune praktika pigem dikteerib ette arendaja ja linna ühise seisukoha, millest teised huvigrupid peaksid lähtuma. Seesugune planeerimisprotsessi juhtimine prioretiseerib eraomandit ja esindusdemokraatia põhimõtteid, vähendades linnakodanike tegelikke võimalusi (osalusdemokraatiat) avaliku ruumi küsimustes kaasa rääkida.

Samas neelab protsess vastutustundetult ühisvahendeid, sest maksurahaga ülalpeetav linnavalitsus tegeleb planeeringuettepanekutega, mis lõpuks ei pruugi pärast avalikustamist heakskiitu üldse leida.

Seega on planeerimisprotsessi mõistlikum ja läbinähtavam korraldamine avalikkuse, aga lõppkokkuvõttes ka arendaja huvides. Neid huve saab realiseerida, kui linn sõnastab oma ruumilise planeerimise üldpõhimõtted ja prioriteedid, tehes seda märksa selgemalt, kui seni dokumentidest lugeda on.

Planeerimisameti juurde tuleks luua linna oma kompetentne planeerimisbüroo, mis linnas ainsana planeeringuid teostab, kaasates protsessi algfaasis kohe nii avalikkust – kodanikke ja kodanikuühendusi – kui ka eksperte ja arendajat, see tähendab ise planeerimist «koordineerides ja integreerides».

Diskussioonide ja vastastikuste kompromisside tulemusel sünnib lõpuks planeeringuprojekt, mis saab kõigekülgselt läbiräägituna minna haldus- ja volikogu kinnitusringile. Kui planeering kõigest hoolimata eraomanikust arendajale ei meeldi, on tal võimalik oma maa ära müüa neile, kes selles potentsiaali näevad.

Olen veendunud, et ruumilise planeerimise protsessi selline juhtimine ei ole lõppkokkuvõttes ei kulukam ega aeganõudvam kui senine praktika (igati kaalutletud ja seega tõepoolest aega nõudev peabki see protsess olema). Ühtlasi vähendaks asjade uutmoodi korraldamine praeguse süsteemi poolt ilmselgelt genereeritavaid kiusatusi nii ametnikele kui arendajatele.

Lõpuks pakub mõtteainet ka praegune trükimeedia seis. Olukorras, kus suurte lehtede juures vahendavad planeeringu-uudiseid lühiklippidena üksnes reporterid, ei ole eriti võimalusi strateegiliste otsuste analüüsiks. Pikaajalised ruumilise planeeringu kavad ei ole lihtsad mõista just seetõttu, et need puudutavad väga paljude huvisid.

Kuid nimelt seepärast peakski neid senisest märksa enam kajastama. Ainsana on selle ära tabanud Sirp, mille juurde äsja loodi arhitektuuritoimetaja koht. Aga peab see siis olema ainus koht, kus tõsiste asjade üle arutada saab?