/nginx/o/2015/10/19/4611829t1heb79.jpg)
Eesti Advokatuuri juhatuse liige vandeadvokaat Jaanus Tehver soovitab neil, kes ei mõista, miks kuriteo tunnistaja ei saa anonüümne olla, panna end kahtlustatava kingadesse. Tunnistajaks olemist peab ta aga ühiskondlikuks kohustuseks.
/nginx/o/2014/12/02/3573509t1hf50e.jpg)
«Praeguse regulatsiooni mõte ja eesmärk on kõige paremini arusaadav siis, kui panna iseennast sellise isiku olukorda, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Teatavasti on kuriteokahtlus äärmiselt tõsine asi, sest see võib viia vabaduse kaotamiseni ja teiste süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevate tagajärgedeni,» kirjutab Jaanus Tehver ja lisab, et kahtlustus osutub sugugi mitte harvadel juhtudel alusetuks.
«Selleks, et alusetult süüdi mõistetud isikute arv oleks võimalikult väike, on kõigis kaasaegse õiguskorraga riikides ette nähtud kaitseõigus. Kuriteokahtluse loomisel on sageli otsustav tähtsus ühe või mitme tunnistaja ütlustel - enamikel juhtudel ei ole politsei ise kuriteosündmuse toimumisel vahetult juures ning seega peab ta tuginema tunnistaja(te) ütlustele,» selgitab vandeadvokaat.
Üheks selliseks ühiskondlikuks kohustuseks on anda panus õiguskorra kaitsmisse.
Ta lisab, et tunnistajate ütlusi ei saa iseenesest käsitleda absoluutse tõena, sest tunnistaja võib väga erinevatel põhjustel olulistes detailides eksida või ka teadlikult valetada. Selle tagajärjel võib ütlustele tuginedes kujuneda arusaam sündmusest, millel ei ole tegelikkusega mingit seost.
«Selleks, et vead tõe tuvastamisel kriminaalmenetluses oleks viidud miinimumini, on ette nähtud tunnistaja ütluste nö. testimine kohtumenetluses, mis seisneb tunnistaja küsitlemises ja antud ütluste võrdlemises muude kogutud tõenditega. Nii süüdistatava kui kaitsja seisukohalt on oluline teada, kes on see tunnistaja, kelle ütlustele tuginedes on süüdistus esitatud,» kirjeldab Tehver.
Ta lisab, et kui panna end isiku olukorda, keda kellegi jutu alusel süüdistatakse kuriteos, siis on kahtlemata soov teada, kes tunnistaja on.
«Selline soov on igati põhjendatud, sest selle eesmärk on enda kaitsmine alusetu süüdimõistmise eest. Üksnes siis, kui te teate, kes on teie vastu ütlusi andnud, saate te ennast oma kaitseks ette valmistada - otsida argumente ja tõendeid tunnistaja väidete ümber lükkamiseks (vaid tunnistaja isikut teades saab välja selgitada, kas ta üldse sai olla asjassepuutuva sündmuse tunnistajaks, kas tal võib olla mõni motiiv anda tegelikkusele mittevastavaid ütlusi jne).»
Nii võibki tunnistaja kriminaalmenetluses jääda anonüümseks vaid väga erandlikel juhtudel.
Ühiskondlik kohustus
«Tunnistajate turvalisuse tagamine on riigi kohustus, kuid seda ülesannet ei saa täita isikute kaitseõiguse olulise rikkumise hinnaga. Siinkohal on oluline rõhutada, et kaitseõigus ei ole nö. kurjategijate õigus, mis on pandud kaalukausile ausate kodanike õiguste ja huvide vastu ja leitud olevat kaalukam. Kaitseõigus kaitseb võrdselt kõiki inimesi, sest kõik inimesed peavad omama kaitset riigivõimu omavoli vastu ja kurjategijaks saab inimest lugeda alles pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Ma usun, et mitte keegi ei pea aktsepteeritavaks olukorda, kus tema vastu võidakse esitada kriminaalsüüdistus anonüümsete tunnistajate ütluste alusel. Järelikult võib öelda, et kritiseeritud süsteem on meie kõigi huvides.»
Tehver lisab, et ühiskonnas on kõigil inimestel lisaks õigustele ka kohustused, mida on vaja ühiskonna toimimiseks. «Üheks selliseks ühiskondlikuks kohustuseks on anda panus õiguskorra kaitsmisse.» Samas nendib Tehver, et see võibki olla ebamugav.
«Mistahes kohustuse täitmine on laias tähenduses ebamugav ja inimene võib olla motiveeritud seda mitte tegema. Kohustuse mittetäitmine võib olla isiku õigus (ka tunnistajal on teatud juhtudel võimalik ütluste andmisest keelduda), kuid seda õigust kasutades peab arvestama ka vastavate tagajärgedega - antud kontekstis võimalusega, et õiguskorda rikkunud inimene jääb vastutusele võtmata,» täpsustab vandeadvokaat.
«See asjaolu, et praegusel ajal on inimese nime teades võimalik interneti kaudu teada saada väga palju informatsiooni selle inimese kohta, on hoopis omaette probleem ja see ei seondu sugugi mitte ainult ega ka mitte peamiselt tunnistajate kaitsmisega kriminaalmenetluses. Oma privaatsfääri kaitsmiseks saab iga inimene palju ise ära teha, kuigi ka see nõuab arvestatavaid jõupingutusi ja tekitab ebamugavust,» kirjutab Tehver.
Postimees avaldas sel nädalal Tallinnas pussitamist pealt näinud Gert Miltopi arvamusloo, kus ta tõi välja, et ei mõista, miks peab olema tunnistaja nimi avalik.
Miltop asus 17. oktoobril pärast pussitamise pealt nägemist vägivallatsejaid jälitama. Pärast pättide tabamist sai talle politseijaoskonnas üllatuslikult selgeks, et tema nimi läheb koos tunnistusega kirja toimikusse ja sellega saavad süüalused vabalt tutvuda.
«Küsisin, kas ei oleks võimalik nende päise päeva ajal inimest pussitanud ja minu hinnangul narkootikumide mõju all olnud kurjategijate eest varjata ka minu nime. Sain vastuseks, et selline isiku varjamine on prokuröri töös väga harva esinev praktika ja kahjuks praegusel juhul see võimalik ei ole,» kirjutas Miltop.
Kui ta otsustas tunnistusele allakirjutamisest loobuda, siis küsiti, kas ta tõesti kardab «kaht suvalist narkomaani». «Ja vihjati, et kui ma tunnistusele alla ei kirjuta, võidakse hoopiski mind uurimise takistamise või valetunnistuse eest karistada. Lisaks soovitati mul viisakalt edaspidi sellistest asjadest eemale hoida, kui bürokraatiaga ei taha tegeleda.»
Miltop lisas, et talle ei tundugi ebareaalsena stsenaarium, kus samad kurikaelad vangist välja saades, kord jälle narkouimas (või siis mitte) ringi kakerdades peavad paslikuks mulle selle «kaebamise» eest pisut õpetust anda.
«Kas tõesti ei või minu tervist ja minu panust turvalisse ühiskonda meie riik niigi palju hinnata, et ei paneks mind kui kodanikukohust täitnud inimest mu isiku avaldamisega antud juhul potentsiaalselt eluohtlikusse situatsiooni,» küsis Miltop, kellele ei mahu pähe, kuidas õigussüsteem inspireerib järgmisel korral haavatud kannatanu aitamisest loobuma ja kurjategijatel põgeneda laskma.