Liikumispuudega inimesed: igakuiste toetuste äravõtmine oleks väga küüniline

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ei jaga riigikontrolli seisukohta, et puudega inimeste toetussüsteem raiskab raha ja igakuiste rahaliste toetuste maksmine tuleks lõpetada.

Riigikontroll võttis vaatluse alla tööealiste inimeste igakuiste puudetoetuste kasutamise, lähtudes eeskätt kahest komponendist – ravimid ja abivahendid.

Liikumispuudega inimeste liidu teatel on tegemist äärmiselt lihtsustatud lähenemisega puudega inimese lisakulude hindamisel. «Tõepoolest, riigikontroll saab kokku lugeda, kui palju retseptiravimeid on ostetud või abivahendeid soetatud, kuid kaugeltki kõik abivahendid pole abivahendite nimekirjas ja on palju ravimeid, mis on käsimüügis. Liikumispuudega inimeste lisakulude ring on palju laiem,» selgitas liidu tegevjuht Auli Lõoke.

Tööealiste igakuine puudetoetus jääb tema sõnul 260-840 krooni vahele. «Tegelikult on õppiva ja/või töötava ning muidu ühiskondlikult aktiivse inimese puudest tulenevad lisakulud kordades suuremad,» märkis Lõoke.

Selles, kui palju liikumispuudega inimene kõrvalabi ja lisateenuseid vajab, on tema sõnul tervisliku seisundi kõrval kõige olulisem ligipääsetav keskkond: kohandatud kodu, (inva)transport, liikumisvabadus tänaval, töökohas, koolis. Liikumisvabaduse puudumisel peab seda korvama isikliku abistaja teenus.

«Kas riigikontroll teab, kui palju kulub liikumispuudega inimesel tööl käimiseks ja igapäevasteks asjaajamiseks raha invatranspordile? Palju puudega autoomanik kulutab bensiinile, sest tal puuduvad muu transpordi kasutamiseks alternatiivid? Töötav liikumispuudega inimene ei saa endale lubada, et ta profülaktilise taastusraviga ei tegele. Veelgi enam, kui ta tahab töövõimet säilitada, peab ta oma tervist kaitsma ja turgutama kordades enam, kui mittetöötav puudega inimene,» rääkis Lõoke.

Noor, kes on päeval elektriratastoolis iseseisev, võib vajada hommikul ja õhtul abi hügieenitoimingutes ja riietumisel. Ideaalis peaks isikliku abistaja teenus olema talle kättesaadav ööpäevaringselt.

Rääkides töötavatest puudega inimestest ei tohi Lõokese sõnul unustada neid, kellest tervislikust olukorrast tingituna ei saa kunagi maksumaksjaid. «Sotsiaalse isolatsiooni süvenemine on paratamatu, kui elatusallikaks jääb üksnes napp töövõimetuspension,» märkis ta.

«See on poliitiline otsus – kas soovime puudega inimestest võimalikult toimetulevat ühiskonnaliiget ja toetame seda igati või mitte. Toetuste äravõtmine oleks eriti küüniline olukorras, kus teenused kas puuduvad või pole kättesaadavad ühtemoodi kõigis Eesti omavalitsustes,» lisas ta.