Pinot Noir

Imre Uussaar Foto: toit ja trend

Viinamarjasortide kuningannale kohaselt on
sellest marjast tehtud veinile omased elegants,
salapärasus ja keerukus, kapriisne iseloom ja
kallis hind.
 

Teist nii elegantset ja kallist veini,
kui seda on Pinot Noir Burgundia
tippküladest, ma ei tea. Salapärasuse
ja keerukuse all pean silmas tema
ettearvamatut loomust. Ühest ja samast
marjast ning piirkonnast võivad tulla
tohutult külluslikud veinid, samas ka
lihtsad ja kerged. Väga raske on ennustada,
mis voolab meie maitsemeeltele vastu järgmisest
pudelist. Pinot Noiri on väga raske
kasvatada, veinimeister peab hea tulemuse
nimel kõvasti vaeva nägema. Maailmas on
vähe kohti, kus viinamarjast head veini
saab, sest Pinot Noir on suhteliselt külmalembeline.
Vaid parimates tingimustes
valmib sellest marjast tõeline seltskonnadaam,
mille hõrgumaid tulemeid paljudega
jagada ei raatsi.

Sadu aastaid ajalugu
Pinot Noiri tunti juba 1. sajandil Vanas
Roomas, siis küll Helvenacia Minori nime
all. Marja päritolumaaks peetakse ühte
vanimat veinipiirkonda Burgundiat (sildil
– Bourgogne) Prantsusmaal. Seal on Pinot
Noir ainuvalitseja punaste marjade seas
alates aastast 1395, mil Burgundia Hertsog
Philippe Bold andis käsu välja juurida
Burgundiast Gamay viinamarjasort ja
asemele istutada vaid Pinot Noir. Nii laiutabki
kapriisne mari sealsetel mägedel juba
üle 600 aasta.
Pinot Noiri viinamarjasorti nimetatakse
Austrias Blauburgunderiks, Saksamaal
Spätburgunderiks, Itaalias kannab
see nime Pinot Nero, Šveitsis võid Pinot
veinid
Noiri osta Clevneri ja Balkanimaades
Burgundaci sildi alt.

Uues Maailmas on pea kõikjal kasutusel
algupärane nimi. Seda viinamarjasorti võib
väljaspool Euroopat leida Uus-Meremaal,
USAs Californias, Oregonis ja Tšiilis,
vähesel määral ka Austraalias ja Argentiinas,
mille kliima on tegelikult selle
pirtsaka sordi jaoks liialt kuum.
Pinot Noir kuulub Pinot’ perekonda,
kus veel ees sellised kuulsused nagu Pinot
Gris, Pinot Blanc, Pinot Meunier. Viimast
kasutatakse šampanja valmistamisel segamiseks
Pinot Noiriga.

Marjane ja jõuline
Enamasti on Pinot Noiri viinamarjast
valmistatud vein kerge ja elegantne. Arvestada
tuleks ka suhteliselt kõrge happesusega.
Rikkad ja jõulised on vaid noored
tippburgunderid ja vahel harva ka Uues
Maailmas valminud Pinot Noirid. Veinis
on tavaliselt alati vähem parkaineid kui
näiteks kuulsas Cabernet Sauvignonis ja
üldiselt ei armasta Pinot Noir ülearu palju
tammevaadis laagerduda.
Vein on reeglina heledama värvitooniga,
mis küpsedes omandab ilusa telliskivipruuni
värvuse. Vaid uues maailmas ja
väga noortel tippburgunderitel võib olla
värv vähe tumedam ja jõulisem. Pea kunagi
ei segata seda viinamarja teiste sortidega,
v.a Champagne’is, kus veinile naturaalne
mullike sisse aetakse.

Aroomis on tunda punaseid marju,
nagu kirsid, vaarikad, sekka maasikaid.
Mustad marjad, jõulised küpsemisaroomid,
nagu trühvlid, teised
metsaseened, metsakõdu, animaalsus,
lagritsat, nahka, sõnnikut – kõike seda
leiab Burgundia tippkülaveinidest ja seda
alles pärast vähemalt viieaastast küpsemist.
Uuest Maailmast võiks proovida mõnd
Uus-Meremaa Marlborough’ varianti ja
parimaid näiteid Tšiilist, näiteks Casablancast.
Ärge ehmuge, Uues Maailmas on
keeratav kork igati normaalne. Vein on
pea alati joomiseks mitte hiljem kui kolme
kuni viie aasta jooksul pärast korjet.

Pinot Noir sobib…
Lihtsa ja noore Pinot Noiri kõrvale
sobib valgehallitusjuust. Pehmeid pestud
pinnaga juustusid (Livarot, Munster) paku
Burgundia tippkülade paremate Pinot
Noiride juurde. Kui juust on kauem laagerdunud,
peaks ka vein eakam olema.
Klassikaliselt sobib Pinot Noir pardi
rinnafi lee juurde. Hea kooslus on ka
faasani ja roosaka lambakarreega. Võid
juua ka mitmesuguste lihapadade kõrvale.
Hauta pada samanimelise veiniga ja
tulemus on veelgi parem!