Rosimannuste süüpingist pääsemise põhjused

Postimees uuris, miks Autorollo pankrotikuriteo kriminaaluurimises jäid tegemata pealtnäha olulised uurimistoiminguid, mis seostavad asjaga Reformierakonna tipp-poliitikuid.

«Ei ainsagi arvuti IP-aadressi kontrolli ega Rosimannuste osalust kinnitada võiva tunnistaja ülekuulamist, rääkimata poliitikute endi tunnistustest,» loetleb suurima kahjukannataja, OÜ Port One omanik Teet Järvekülg (53) uurimise tegematajätmisi.

Järvekülg ja tema advokaadid kogusid virnade viisi materjale, mis seostavad poliitperekond Rain Rosimannust (46) ja Keit Pentus-Rosimannust (39) transpordifirma varatuks tegemisega. Tsiviilkohtus said need Rosimannuse vastu esitatud hagi rahuldamisel otsustavaks.

Kriminaaluurijaid need Järvekülje hinnangul ei huvitanud. «Igas teises kriminaalasjas kontrollitakse neid asjaolusid,» ütleb ta. «Aga meiega pole asjaolude täpsustamiseks isegi uurimisest ühendust võetud.»

Põhja ringkonnaprokuratuur vaidleb sellele kategoorilisele väitele vastu: «Kriminaalasjas kasutati tsiviilasjas kogutud tõendeid, kusjuures prokurör küsis neid ise kohtunikult välja.»

Ometi on nii, et täna Harju maakohtus tunnistajapinki astuv Reformierakonna tipptegija Rosimannus poeb tõenäoliselt juriidilise kaitsekilbi taha ja teatab, et keeldub oma äia suhtes ütlusi andmast.

Rosimannusel on selleks täielik õigus. See on parim viis ebameeldivaid küsimusi vältida. Tallinna ringkonnakohtu tsiviilotsus ütleb küll otse, et Rosimannus on vastutav Autorollo varatuks tegemisel ning tema palgatud vandeadvokaat Siim Roode (48) oli allutatud temale ja Pentus-Rosimannusele (kohtuotsuse lk 66), kuid kriminaalses käsitluses ei tähenda see tõdemus midagi.

Rosimannuseid säästeti

Uurimise jooksul ei pidanud Rosimannused andma Autorollost raha kantimise kohta ainsatki selgitust. Miks selle avalikkusele olulise juhtumiga nii lihtsalt läks? Aus vastus: uurimist juhtinud politseil polnud ressurssi tollase keskkonnaministri, hiljutise välisministri ja nüüdse riigikogu liikme Pentus-Rosimannuse ning tema abikaasa rolli põhjalikumaks uurimiseks.

Prokuratuur vaidleb sellegi vastu: «Ei saa väita, et ressursi puudusel oleks olulised tõendid jäänud kogumata.» Samas on fakt, et kui Tallinna linnapea Edgar Savisaare juhtumi uurimisega on kaitsepolitseis hõivatud kümned ametnikud, siis Autorollo pankrotikuriteoga maadles Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituses üks uurija. See oli tema kahe aasta töö.

Uurimisega seotud ametnike hinnangul viinuks info, mis viitas tipp-poliitikute seotusele pankrotikuriteoga, lõpuks kohtus ikka ummikusse. Jõudmaks selgete kuriteotunnustega loo uurimisel üldse kuhugi, võeti vastu otsus stiilis «hundid söönud, lambad terved».

Süüdistus esitati Pentus-Rosimannuse isale, firmajuht Väino Pentusele (59) ja firmat varatuks teha aidanud vandeadvokaat Roodele. Viimane on selle loo võtmeisik, kelle võimuses on kogu teema poliitikute seotuse kohalt «ventilaatorisse» lasta.

Rosimannuseid säästnud kriminaalmenetlus pälvib imestust ka justiitssüsteemist seest. Argumendid on: asjaosaliste poliitilist mõju arvestades pidanuks uurimisse rohkem panustama. Vajadusel pidanuks riigiprokuratuur uurimise juhtimise ringkonnaprokuratuurilt jõuga üle võtma.

Kriitikutel võib olla õigus. Teoorias olnuks asjade selline käik lihtne, kuna ka kannatanud taotlesid uurimisalluvuse muutmist. Nad leiavad, et kriminaaluurimist juhtinud ja süüdistust kohtus esindav Põhja ringkonnaprokurör Vallo Kariler oli passiivne.

Karilerile on see ilmselt viimane suur kriminaalprotsess. Kohtunikueksami sooritanuna terendab talle tsiviilkohtus õigusemõistja amet. Seetõttu on mees oma hinnangutes tasakaalukas.

Seoseid raske tõendada

Kariler vaidleb vastu seisukohale, et uurimine ei teinud kõike võimalikku. Vastupidi, kõik põhjendatud uurimistoimingud said tehtud. Tehniliselt vaadates pole Autorollo pankrotikuritegu kahjult suur, kuid sisult uurida üle keskmise keerukas. Ainuüksi kannatanult saadud majandustegevuse ekspertiisiks vajalike andmete maht pani uurijaid peast haarama.

Nii keskenduti praktilistele asjadele. Kariler kinnitab, et Rosimannused olid uurimise vaateväljas, kuid sinna see jäigi.

«Neid fakte sai uuritud, aga kahtlustuste esitamiseks jäi neist selgelt väheks,» ütleb ta. «On üks asi, mis omavahel liikunud kirjades seisab, ja teine asi, mida neist kuriteo kohta lõpuks järeldada saab.»

Teisisõnu: Rosimannuste seost Autorollo varatuks kantimisel võis näha, kuid selle tõendamiseks suurema tõendamiskoormusega kriminaalkohtus polnud materjale piisavalt. «Alati tekib küsimus, kui kaugele oma uurimisega läheme ja kust läheb lõpuks mõistlikkuse piir. Mis menetlust aeglustab,» ütleb Kariler.

«Ütleme nii, et seal toimikus on palju poliitikutega seonduvat huvitavat infot.» Need sõnad kuuluvad kriminaaluurimisega lähedalt seotud ametnikule. Ta peab silmas asjaolu, et kriminaalprotsessi lõppedes avalikuks saavatest kriminaaltoimiku materjalidest näeb täpsemalt, mida ja kuidas poliitikud Autorollo asjus toimetasid. Mis kirju Pentus-Rosimannus tegelikult firma juhtimisega seoses koostas, millal vandeadvokaat Roode reaalselt ettevõtet juhtima palgati jms detailid. Need faktid võivad asetada eksministri senised väited avalikkuse silmis uude valgusesse.

Artikli täispikka versiooni loe Postimees Plussist

Väljavõte I

Jõudmaks selgete kuriteotunnustega loo uurimisel üldse kuhugi, võeti vastu otsus stiilis «hundid söönud, lambad terved».

Väljavõte II

Rosimannuste seost Autorollo varatuks kantimisel võis näha, kuid selle tõendamiseks kriminaalkohtus polnud materjale piisavalt.

Lisalugu

Etteheited uurimise kvaliteedile

Postimees avaldab peakannatanu Teet Järvekülje kriitika uurimise tegematajätmistele.

Aktiivne prokurör vahetati passiivse vastu

Formaalseid uurimistoiminguid hakati prokuratuuris tegema siis, kui pankrotipesa hakkas ise tõendeid koguma ja neid prokuratuurile edastama ning teema võtsid üles ajakirjanikud. Asjaga tegeles sisuliselt prokurör Martin Tuulik, kes tegi ka sisulist koostööd kannatanuga, st suhtlus oli kahesuunaline. Kahjuks Tuulik taandati selle asja uurimiselt. Asjaga tegelema hakanud prokurör Vallo Kariler eiras kõiki võimalikke tunnistajaid (neid ei kuulatud üle), mis oleksid viinud poliitikuteni.

Põhja ringkonnaprokuratuur: Martin Tuuliku vahetamine Vallo Karileri vastu tulenes sellest, et Tuuliku töökoormus oli väga suur ning tal oli raske Autorollo menetlusega põhjalikult tegeleda. See tingis vajaduse anda menetlus üle suure kogemusega vanemprokurörile, kel oli korraga juhtida vähem menetlusi.

Kantimise võtmeisikud jäid üle kuulamata

Autorollo osa vara läks Rain Rosimannuse sõbra Margus Tambergi ettevõttele Rekka Veli OÜ, kus Väino Pentus kasutas seda pikka aega edasi. Loogiline olnuks uurida, kuidas ja miks Autorollo vara sinna jõudis ja kes sellest kasu sai.

Üle jäeti kuulamata Keit Pentus-Rosimannuse autojuht, kes vormistas isiklikult Autorollost õigusvastaselt välja viidud Fordi kindlustusi (selle omastamise episoodis on Väino Pentus ka kohtu all), jäeti esitamata tunnistajatele (nendele, kes asjaolusid arvestades pidi poliitikutega kokku puutuma) küsimused poliitikute rolli kohta.

Kriminaalasjas ei uuritud sisuliselt riigikogu ülekandeid (kes neid tegi), samuti ülekandeid, mida tehti öisel ajal Keit Pentus-Rosimannuse nimel olnud IP-aadressidelt (loogiline, et Pentus-Rosimannus oleks tunnistajana välja kutsutud enne kellelegi kahtlustuste esitamist ja talle oleks vastavad küsimused esitatud).

Miks hoidus prokuratuur kramplikult ise tõendite kogumisest ja sisuliselt kõik olulised tõendid on need, mida kannatanu tsiviilasjas kogus? Miks jättis prokuratuur kasutamata läbiotsimise võimalused tõendite hankimisel – kannatanu viitas korduvalt kohtadele, kus olid tõendid.

Prokuratuur: «Osa kannatanu soovitud toiminguid oleme ka rahuldanud,» ütleb prokurör Vallo Kariler. Toimingute läbiviimisel ja kannatanu taotluste rahuldamisel lähtutakse konkreetsete kuritegude asjaoludest, sealjuures tuleb arvestada ka kuriteost möödunud aega (avalduse tegi pankrotihaldur ligi kaks aastat pärast võimaliku kuriteo toimepanemist). Kriminaalasjas kogutud tõendid viitasid algusest peale Väino Pentusele kui kuriteo toime pannud isikule.

«Esipaari kättemaks»

7. detsembril 2012 kell 8.18 said prokurörid Maria Entsik ja Ruta Rammo pankrotihalduri esindajalt e-kirja, millega antakse teada, et vandeadvokaat Siim Roode ähvardas vandeadvokaat Olavi-Jüri Luike: «Sina ja Ingmar Pärn (Autorollo suurim võlanõudja – toim) on Eesti poliitilise esipaari poolt võetud isiklikule sihikule ja niimoodi seda asja ei jäeta.» Nimetatud ähvardust, mis tehti «poliitilise esipaari nimel», ei uuritud/kontrollitud kunagi. Menetluse juures vastavat avaldust pole.

Prokuratuur: Antud kirjast ei saa rääkida kui «ähvardamisest» karistusseadustiku mõistes.

Prokurör eiras kannatanut

1. oktoobril 2013 keeldus prokurör tunnistamast kannatanuks pankrotiprotsessi peamist võlausaldajat OÜd Port One. Kannatanu protestis ja 21. jaanuaril 2014 tunnistas riigiprokuratuur Port One OÜ kannatanuks. Kas prokurör sõdis meie vastu seetõttu, et kannatanu tõstis korduvalt üles küsimuse, miks poliitikute rolli ignoreeritakse ja miks uurimine on vaid formaalne?

Prokurör Vallo Kariler: «Minu seisukoht oli, et kui kuriteo sisuks on maksejõuetuse tekitamine, siis selles asjas ei saa olla kannatanuks võlausaldaja. Kuna riigiprokuratuur otsustas teisiti, siis edaspidises menetluses käsitleti Port One OÜd kannatanuna.»

Lubadus: Rosimannus saab kahtlustuse

21. märtsil 2014 esitas OÜ Port One riigiprokuratuurile kaebuse ja taotluse prokuröri taandamiseks ja kriminaalasja riigiprokuratuuri järelevalve alla võtmiseks. Kannatanu põhjendas taotlust sellega, et prokurör Kariler ei tegele asja uurimisega sisuliselt. Neli päeva hiljem toimus riigiprokuratuuris kohtumine, kus osalesid riigiprokurör Tristan Ploom ja kannatanu poolt Teet Järvekülg ning vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Kristi Rande. Meile väideti, et asja uuritakse piisava põhjalikkusega ja kindlasti esitatakse kahtlustus Rain Rosimannusele. Nimetatust tulenevalt palus Tristan Ploom, et kannatanu ei vaidlustaks prokuröri mittetaandamist ja seetõttu ei pidanud ta ka sisulist vastust meie taotlusele. Tagantjärele teame, et kahjuks kriminaalasjas poliitikute rolli ei uuritudki, prokuratuuri väide Rain Rosimannusele kahtlustuse esitamise kohta osutus valetamiseks.

Riigiprokuratuur: Tegemist oli kannatanuga vestlemise käigus järelevalveosakonna prokuröri poolt esitatud esialgse arvamusega, see ei olnud ega saanudki olla kindel lubadus ega menetlusotsus. Tuleb märkida, et menetlus oli sel ajal veel pooleli ning tõendid kogutud alles osaliselt. Lõpliku hinnangu prokuratuuri poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele annab menetlust juhtiv prokurör kohtueelse menetluse lõpus. Alles siis otsustatakse, kas, kellele ja milles ulatuses saab süüdistuse esitada.

Poliitikute rahaülekanded jäeti uurimata

Veel 4. aprillil 2014 tundus prokuratuur Autorollo asjast sisuliselt huvitatud olevat, kuna kannatanu esindajal paluti tulla riigiprokuratuuri koos Autorollo SEB internetipanga kasutamise andmetega ja riigikogu ülekannetega. Need materjalid sai prokuratuur teist korda (need olid enne juba prokuratuuri edastatud). Hiljem kannatanule tutvustatud kriminaalasjas puuduvad aga mistahes viited, et neid asjaolusid oleks üleüldse uuritud.

Prokuratuur: Siinkohal kannatanu eksib: riigikogu IP-aadressidelt tehtud ülekandeid on uuritud ning sellekohane info on kriminaaltoimikus olemas.

Uurimise venitamine

Kannatanu viitas kirjalikult korduvalt prokuratuurile, et osa episoode on aegumas ja osa juba aegusid – sellest hoolimata asjaga ainult venitati. Täna oleme olukorras, kus süüdistatava kaitsja viitab võimalikule aegumisele. Kas see oligi prokuratuuri eesmärk? Kes vastutab, kui kohus peaks leidma, et poliitiku isa või äripartnerit ei saa aegumise tõttu karistada? Kas see on juhus?

Prokurör Vallo Kariler: Oleme omalt poolt astunud samme majanduskuritegude menetlusaja lühendamiseks. Tegu on tihti keerukate menetlustega, nende uurimine oleks kiirem ja tõhusam, kui teave võimalike kuritegude kohta jõuaks õiguskaitseasutustesse võimalikult kiiresti. Prokuratuuri hinnangul ei ole kõnealune kuritegu kindlasti aegunud.

Poliitikutele küsimuste mitteesitamise «trikk»

Hoolimata suurest infohulgast Rosimannuste puutumusest ja teema avamise tähtsusest ühiskonnale, ei teinud prokuratuur kahe aasta vältel midagi, et aru saada poliitikute panusest või «mittepanusest». Väino Pentus sai kahtlustuse 26. juunil 2014. Keit Pentus-Rosimannus jõudis prokuratuuri tunnistusi andma 9. septembril 2014, kus ta keeldus tunnistusi andmast, kuna tema isa on kahtlusalune. Rain Rosimannus jõudis prokuratuuri 30. septembril 2014, kus ta keeldus tunnistusi andmast, kuna tema äi on kahtlusalune.

Prokuratuur: Kuna kõnealuses kriminaalasjas on algusest peale uuritud Väino Pentuse seost Autorollo maksejõuetuse tekitamises, ei ole kahtlustuse esitamise kuupäev antud juhul oluline – Keit Pentus-Rosimannus oleks saanud ka varem keelduda tunnistuse andmisest oma isa vastu. Samuti oli Rain Rosimannusel ka varem võimalik keelduda oma äia vastu tunnistuste andmisest.

Väljavõte

Prokuratuur: kaks aastat hiljem midagi tõendada ongi keeruline.

FAKTIKAST

Uurimata faktid

Kannatanu Teet Järvekülje hinnangud

Kredexi-Swedbanki laenu- ja garantiilugu ei uuritud, ehkki Kredexi kaudu kadus Autorollosse avalik raha.

Swedbank teatas, et pangas ei ole Autorollo äriplaani – uurimine sellega ei tegelenud. Teet Järvekülg: ei ole võimalik, et pangas pole sellise taotluse (11 miljonit Eesti krooni) puhul laenutaotlusi ega muid dokumente.

Ei uuritud, kes pidas Swedbankiga Autorollo nimel laenuläbirääkimisi.

Kredexist ei nõutud välja äriplaani, samuti Autorollo garanteerimise üksikasju.

Prokuratuuri valduses on tõend, mis näitab, et Swedbanki ametniku täpsustavatele küsimustele saadetud vastus, mis puudutas äriplaani, läkitati Autorollo e-postkasti Keit Pentus-Rosimannuse meililt. Selle asjaolud jäid selgitamata.

Jäi selgitamata, kes tegi riigikogu arvutitest ülekandeid ajal, kui Väino Pentus viibis haiglas.

Jäeti välja nõudmata figurantide e-postkastide väljavõtted, saamaks teada nendevahelise suhtlemise tegelikku sisu.

Jäeti välja nõudmata asjaosaliste kõneväljavõtted, et tuvastada nende seosed erinevate tehtud toimingutega.

Uurimata on tütarfirma Autohills asutamise ja toimimisega seotu, sh vastuolud asjaosaliste ütlustes.

Uurimata on see, kelle valitsemise alla ikkagi jõudis Autohillsi kaudu ettevõttest välja viidud vara.

Uurimises ei tegeldud sellega, kuhu kadus ettevõttest u 3,5 miljonit krooni sularaha. (Teet Järvekülg: «Pankrotipesas/tsiviilasjas on tunnistajate ütlustel põhinev veendumus, et see raha ei kulunud ettevõtte heaks; raha võeti välja ka siis, kui ettevõtte tegutsemise tagamiseks pidanuks tingimata tasuma ärist tulenevate kohustuste eest.»)

Uurimine pole puudutanud tsiviilkohtus esile tulnud fakti, et Väino Pentus kulutas välja võetud sularaha Keit Pentus-Rosimannuse Viimsi maja ehitamiseks.

Pole uuritud kahtlust, et sularaha jõudis Reformierakonna kassasse.

Pole uuritud, kes ja miks korraldas võltsitud laenulepingud (kolm miljonit krooni) ettevõtte raamatupidamisse, kuigi asjaosaliste ütlused on vastuolus.

Rosimannused tegelesid Autorollo asjadega ka pärast seda, kui Autorollo oli «müüdud» Siim Roodele.

Rain Rosimannus tasus isiklikult kontolt Autorollo laene ka pärast seda, kui Autorollo oli «müüdud» Siim Roodele.

Keit Pentus-Rosimannus tasus Autorollost varastatud Fordi eest, mis seisis pikalt tema Viimsi maja hoovis, kindlustusmaksu. Uurimine ei kasutanud võimalust kindlustusagendi üllatusküsitluseks ja keelas ka pankrotipesal sellele isikule päringu tegemise.

Viimased u 50 000 eurot kanti Autorollo tütarfirmast välja maksega Läti äriühingusse. Selle kohta esitati tsiviilkohtus suuliselt väide, et seda tehti Läti vahekohtu otsuse alusel. Kui uurija seda otsust nõudis, ei edastatud seda, öeldes, et ei tea, kus see on. Sinna see uurimisel jäigi.

Prokuratuur: Põhjused, miks Swedbank otsustas anda Autorollole laenu, ei ole antud kriminaaluurimise seisukohast olulised – pangad on pädevad ise enda laenu andmise tingimuste üle otsustama. Samuti ei olnud mitu aastat varem toimunud sularaha liikumisi täpsemalt välja selgitada realistlik. Info, et Autorollo raha eest ehitati Keit Pentus-Rosimannuse eramut, tuli välja tsiviilkohtus tunnistanud Tiit Pohla ütlustest. Kuna kriminaalkohtus on väga kõrge tõendamislävi, ei ole ainult ühe inimese ütlused kellegi süü tõendamiseks piisavad ja seepärast ei saa ka sellega kohtusse minna. Riigikohtu aastatagune seisukoht on, et firmaomaniku poolt raha sularahaautomaatidest väljavõtmist ning enda otstarbeks kasutamist ei saa käsitleda enam omastamise ehk kuriteona.

INTERVJUU

Kaks küsimust Rosimannustele

Küsisin Rain Rosimannuselt ja Keit Pentus-Rosimannuselt, miks nad eelistavad Autorollo kriminaalprotsessis ütluste andmisest loobuda ja kuivõrd läheb kriminaalmenetluses ütluste andmisest keeldumine kokku avalikkuse ootusega saada küsimustele selged vastused.

Rain Rosimannus

Millest te muidu üldse räägite? Miljonär Järvekülg, tema palgatud kurikuulus [advokaadibüroo] Lextal või nende PR-firma on teid ilmselt halvasti informeerinud. Kriminaalprotsess alles käib.

Või ongi teie tööülesanne uurida nende jaoks välja, kas ma kavatsen ütlusi anda või mitte?

Ma juba lugesin täna Tallinna linnavalitsuse venekeelsest väljaandest Pealinn miljonär Järvekülje juba ei tea mitmendat kohtu mõjutamisele suunatud PR-lugu, kus Järvekülg esineb temale omaseks saanud stiilis valesüüdistuste ja vaid kriminaalsele ajule omaste väljamõeldistega. Kui Pealinn ründab viimasel ajal kapot, siis Järvekülg ründab pikka aega prokuratuuri.

Kriminaaluurimise puhul on prokuratuuril ja uurijatel kasutada märksa võimsamad vahendid tõe väljaselgitamiseks kui tsiviilasjas ja ma olen täiesti kindel, et nad on neid kasutanud ja põhjalikult läbi uurinud kogu meie tausta ja kõik Järvekülje peas sündinud pätifantaasiad.

Kaasa arvatud Järvekülje viimase aja idiootliku lemmikfantaasia selle kohta, nagu oleks majanduskriisiga maadlevast firmast, mis oli Väino Pentuse elutöö ja millesse Väino pani selle töös hoidmiseks kogu oma tervise ja osa oma lapsepõlvekodu müügist saadud rahast, et ta samal ajal röövis partei huvides ka iseenda tagant oma firmat. Annab ikka tulla sellise jama peale.

Ainus põhjus, miks kriminaaluurijatel pole mulle ja Keidule etteheited, seisneb selles, et ükski neist Järvekülje poolt meie suunas loobitud valesüüdistustest ei vasta tõele, need on ühe inimese väljamõeldised, mis pole tegelikkuses kunagi aset leidnud.

Ma olen muuseas enam kui kindel, et maksuametile pettusekatsega vahele jäänud miljonär Järvekülg teab rahvusvaheliste autovedudega tegelejate aastatepikkuse koostööpartnerina kõigist meist kõige paremini, kui palju või kuhu selles sektoris tollal, ammu enne töötajate registri sisseseadmist ja eriti majanduskriisi ajal konkurentsis püsimiseks sularaha kasutati.

Teab. Aga käib ringi ja teeb näo, et ei tea ja valetab meie peale. Halb inimene.

Mul on kahju, et nii nagu Väino Pentus ja tema pere kaotasid selles majanduskriisis peaaegu kõik, kaotas ka Järvekülje miljonifirma majanduskriisis 100 000 ühe kliendi pankrottimineku tõttu.

Aga antud hetkel ei ole kogu Järvekülje tegevuses mitte mingisugust majanduslikku sisu. Antud hetkel tegeleb miljonär Järvekülg juba mitmendat aastat mitte üksnes oma firma võlglaste, vaid ka nende pere ja laste lihtlabase tagakiusamisega. Sellest on saanud ühe inimese haiglane isiklik kättemaks oma võlglase lastele ja lähedastele.

Keit Pentus-Rosimannus

Vastuseks esimesele küsimusele: pooleliolev kohtuasi puudutab minu isa, kellele peale Siim Roode on süüdistus esitatud. Midagi sisulist mul isa puudutava kohtuasja suhtes öelda poleks olnud, sest ma ei tea isa firmaasjade detaile. Sellele lisandus puhtinimlik soov mitte panna isa olukorda, kus ta peab pealt vaatama oma tütre kohtulikku küsitlemist. Psühholoogiliselt oleks see ilmselt igale lapsevanemale keeruline ja ma olen kõrvalt näinud, kuidas mu isa seda pikalt kestnud alusetut nõiajahti väga raskelt üle elab.

Teine küsimus. Olen avalikkuses seda teemat käsitlenud ausalt öeldes nõrkemiseni. Teie ajaleht tegi pika intervjuu viimati alles augustikuus, kus ka minu isa kunagise ettevõttega seotud teemad veel kord läbi käidi. Mina olen rääkinud asjadest nii, nagu need olid, ja nii palju, kui ma isa kaudu tema ettevõtmistest tean, ja kui see ei sobitu sellesse väändunud pilti, mida on üritatud kaebajate poolt luua, siis ma ei saa sinna midagi teha.

Lõpetuseks ja küsimuste vastustele lisaks: see, kuidas kaebajad on üritanud kogu kolme aasta jooksul, sealhulgas ka poolelioleva kohtuasja ajal, luua väänatud fooni, manipuleerides avaliku arvamusega ja survestades seeläbi ka kohut, on häbiväärne.