Eestis ütleb seadus, et vaadaku narkomaan ise, kuidas hakkama saab, sest ise ta selle augu endale kaevas. Portugalis lähenetakse asjale vägagi erinevalt.
Portugal jätab õiguse olla narkomaan
Sealse narkopoliitika keskmes on abistamine ja toetamine. Portugallane Carlo Melo on pühendanud oma elu sõltlaste abistamisele.
Ta on sotsiaal- ja tervisekeskuse Sinine Uks direktor Marinha Grandes, Portugali rannikulinnas. «Meie poliitika on selline: kui sa tahad olla narkomaan ja ei soovi end ravida, on sul õigus olla narkomaan. Ja sul on õigus selleks, et sind koheldaks inimlikult,» lausub ta.
Melo on sõltlasi aidanud viimased 20 aastat ja kui temalt narkootikumide kohta küsida, võiks ta rääkima jäädagi. Aga tema hääles pole kübetki kibestumust. Vastupidi, see on täis lootust.
«Me jagame keskuses süstimise jaoks komplekte. Igaüks võib neid tasuta saada,» räägib ta Postimehele. «Seal on kaks süstalt, destilleeritud vesi, kaks pakki hapet – tänavatel kasutatakse tavaliselt sidrunit –, alkoholiga immutatud rätikud puhastamiseks ja kondoom.»
Selliseid pakke võib saada ükskõik kui palju. Mõni käib kümme korda päevas küsimas. «Pigem las tuleb ja küsib komplekte viis korda päevas, kui et süstib teise mehe süstlaga,» ütleb Melo.
Keskuses saab ka HIVi, aidsi, süüfilise ja hepatiidi testi teha. Vastused saabuvad viie kuni kümne minutiga. «See on tähtis,» lausub Melo. «Varem pidid sõltlased ootama vastuse saamiseks nädal aega. Loomulikult ei tulnud keegi tagasi.»
Aga keskus ei ole mõeldud vaid komplektide jagamiseks ja testide tegemiseks. Seal saab ka ööbida, pesemas käia ja juriidilist või psühholoogilist abi. Praegu elab Sinises Ukses 310 inimest. Paljud neist ei ole aga Melo sõnul hoopiski narkosõltlased: «Euroopa majanduskriisiga tuli siia palju inimesi. Suur osa neist alkoholiprobleemidega. See on Portugalis suureks probleemiks saanud.»
Kõigist sõltlastest suudab õige motivatsiooni ja toetuse abil mõnuainetest loobuda vaid 10–15 protsenti.