/nginx/o/2009/03/02/142239t1hd537.jpg)
Eesti Koolipsühholoogide Liidu esinaine Kadri Järv-Mändoja tõdes, et karistama kipuvad õpetajad, kes on väsinud või kel napib oskusi keerulisi olukordi teistmoodi lahendada.
Koolipsühholoog: karistav õpetaja on väsinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheksa aastat koolis töötanud Järv-Mändoja märkis, et Postimees.ee's tudengite kirjeldatud juhtumid õpetajate karistusmeetodiest koolides ei ole tavapärased näited.
«Kui sellised asjad juhtuvad, siis seetõttu, et õpetajad ei tea alternatiivi. Neile oleks vaja suhtlemistreeningut, aga õpetajakoolituses seda ei ole. Treening annaks suhtlemisoskused raskete olukordade lahendamiseks,» sõnas Järv-Mändoja.
«Teine suur põhjus - õpetaja on väga ära väsinud, siis on tal raske olukordadega toime tulla, sest koolis on palju probleeme,» lisas koolipsühholoog.
Küsimusele, kust õpetaja peaks abi otsima, vastas ta: «Siin võin öelda oma kogemusest – olen ise Gordoni perekooli koolitaja perekeskuses Sina ja Mina – et suhtlemisoskusi tuleb pidevalt harjutada. Meil saavad õpetajad koolitusel eri olukordi harjutada, vahepeal töötada ja uuesti arutada. Suhtlemisoskuste omandamine ei käi ühe loenguga, see on harjutamise asi,» rõhutas Järv-Mändoja.
Noorte õpetajate puhul pidas ta tähtsaks esimest mentorlusaastat, kus koolieluga harjumisel oleks tal kõrval keegi, kes jälgiks ja vajadusel aitaks. «Esimestel aastatel on noortel pealehakkamist palju, aga kui väsitakse, siis enam ei jaksata olukordi lahendada. Kui aga oskused olemas, siis ei väsi nii kiiresti.»
«Ma ei ütle, et õpetajad ei oska suhelda, vaid et suhtlemiskoolitusel saavad nad juurde töövahendeid, kuidas erinevaid keerulisi olukordi lahendada.»
Kõik kirjeldatud juhtumid olid karistamisega seotud. «Karistamine on märk, et muud meetodit ei osata kasutada, selle asemel kasutatakse võimu. Teoorias rääkida tundub lihtne, aga praktikas kasutamiseks peab palju oskusi olema,» mõistis ta.
«Pigem on õpetaja see, kes peab mõtlema, mis samme ta võiks astuda. Õpilased ütlevad sageli mulle, et kui õpetaja minust lugu ei pea, siis miks mina pean pidama? Karistamine lugupidamist üles ei näita.»
Järv-Mändoja sõnul tuleb lahenduste otsimiseks suhelda laiemalt kui ainult lapsega. «Mõnel õpilasel on nii palju raskeid lahendamata pingeid, et ta ei suudagi hästi õppida. Mõni õpilane-õpetaja isiksus ei sobi. Põhjuseid on erinevaid,» loetles psühholoog.