Paavstiloss Vahemere läänekaldal

Vaade Peñíscola vanalinnale selle eel kilomeetrite kaupa kulgevalt rannaribalt. Foto: Evelyn Kaldoja

Tuttav pugistab naerda, kui Tarragona raudteejaama piletiautomaadis tuleb minu sihtpunkti nimi lühendatud kujul «BENICARLÓ-PENIS». Ma tahan tagasi Peñíscolasse, mis püsib juba 2007. aastast meeles kui kõige ilusam koht, mida olen näinud. Olen mitu korda sinna naasmist plaaninud, kuid logistikahirmus loobunud.

Nimelt on Hispaania Valencia piirkonda, Barcelonast 230 kilomeetrit lõunasse ja Valencia linnast 150 kilomeetrit põhja jääv Peñíscola küll tunnustatud vaatamisväärsus, aga seal pole ei bussi- ega rongijaama. Samas kannab kümne kilomeetri kaugusel asuva Benicarló rongijaam teisena ka Peñíscola nime.

Nagu rongijaamadega tihti juhtub, ei jäta Benicarló oma linnast just paljulubavat muljet. Seda ümbritsevad tööstuskompleksid ning tillukesed elumajad, mille treppidel vohavad rohupuhmad, kinnilöödud aknad ja seintel lokkav grafiti osutavad, et tegu pole maailma ihaldatuima kinnisvaraga. Õhus levib mingi kemikaali hais ja inimesi liigub harva.