Oktoobris varu juurikaid

Varemerohujuured Foto: Me

Taimesõprade peamine tegevus on oktoobrikuus seotud juurikatega, neist saab valmistada mitmesuguseid toite ja ravisegusid. Samas võib oktoobris veel korvi pista näiteks kukeseeni ja jõhvikaid või siis korjata ära viimased õunad.

Esmalt kirjeldan lähemalt mitmesuguseid juurikaid – kus need kasvavad, millist kasu neist tervisele on ja kuidas neid tarvitada.

Maapirn

Maapirn kasvab aia ääres, sageli ka hekitaimena. Ta on kasvukoha ja tingimuste suhtes väga vähenõudlik ega vaja hooldust. Taim õitseb septembris kollaste õitega, tema kõrgus on umbes kaks meetrit. Kasutatakse peamiselt mugulaid, mida saab välja kaevata alates oktoobri keskpaigast kuni aprilli lõpuni. Ka lume alt saab mugulaid kätte, kui maa külmunud pole. Ainsaks vaenlaseks on rotid, kui nad meist ette jõuavad. Liivasel pinnal siiski üldjuhul mitte.

Maapirnimugulaid võib pesta harjaga ning kes soovib, koorib need ära ja siis saab valmistada püreesid, samuti on mugulaid tore võis hautada, teha toorsalateid või kuivatada. Ise lasen maapirnimugulad köögikombainis lõiketeraga laastudeks ja kuivatan. Suuremad laastud jätan krõpsudeks, väiksemad, mis läbi sõela tulevad, jäävad jahu jahvatamiseks või tee sisse. Karepa Ravimtaimeaia teedest sisaldavad maapirni näiteks elujõutee, puhastav tee ja diabeetikute tee. Näksimiseks toodame maapirnikrõpse, mis sobivad toidukordade vahel ja õhtuti näksimiseks.

Tänu inuliinisisaldusele ei tõsta maapirn diabeetikutel veresuhkru taset, aga muudab toidu siiski maitsvaks. Lisaks on maapirnil puhastav toime ja inuliin soodustab heade bakterite kasvu organismis.

Jahu, mida saab köögikombainis või blenderis valmistada kuivatatud maapirnilaastudest, on hea kasutada näiteks toortoitudes, smuutide koostises, kirjut koera tehes, küpsetistes jne. See on väga toitev ja hea mineraaliallikas. Ainsaks miinuseks on, et ta tekitab mõnel inimesel gaase seedekulglas.

Takjajuur

Takjajuur kasvab kodude läheduses, mahajäetud heinamaadel ja ka põlluteede ääres. Kui on puhas ja mürgitamata koht, siis tasub koguda noorte taimede juuri. Kaevata need maa seest välja, pesta harjaga, kaapida, lõigata oksakääride või noaga tükkideks ja kuivatada. Kuivatatud takjas tuleks siis omakorda pulbriks jahvatada. Kui pole tugevat masinat jahvatamiseks, siis võib juured enne kuivatamist hästi väikesteks tükkideks lõigata. Toorest taimest saab teha juustekasvu soodustavat õli, valades takjajuure tükid õliga üle. Sobib näiteks viinamarjaseemneõli, millele lisada rosmariini eeterlikku õli umbes 3–4% või rosmariiniürti.

Niisugune õli võib seista toatemperatuuril 2–3 päeva, edasi pange see sügavkülma, sest toores õli ning toores taim lähevad hallitama ja käärima. Muidugi võib õli koos takjajuurega ka ahjus 2–3 tundi 90 kraadi juures läbi kuumutada ja siis kurnata ning lisada eeterlik õli.

Takjajuur on nii tee kui toidu (näiteks smuutide) sees kasulik dia-beetikutele, sest sisaldab inuliini, puhastab organismi ja mõne kasvaja korral pärsib kasvajarakkude paljunemist.

Varemerohujuur

Varemerohujuur on kasulik inimestele, kel annavad tunda selg ja liigesed, kes töötavad autojuhtidena või arvuti taga, tõstavad raskeid asju, keda vaevavad veenilaiendid või näiteks sportlastele, kel esinevad traumad.

Varemerohujuurtest saab teha õlisid ja salve välispidiseks kasutamiseks. Juurikas kaevatakse maa seest välja, pestakse ja tükeldatakse. Seejärel panna tükid roostevabasse nõusse ning valada üle sulatatud rasvaga (searasv, kookosrasv, palmirasv või viinamarjaseemneõli). Segu hautatakse kaane all 95 kraadi juures kaheksa tundi, seejärel kurnatakse ja lisatakse eeterlikke õlisid. Selja- ja liigestehädade korral sobivad nulu-, männi- ja lavendliõli. Veenilaiendite korral lavendel, majoraan, rosmariin ning võib lisada ka saialilleõisikuid. Kui segu tehakse õliga, siis võib lisada 10% vaha ehk siis 100 ml kohta kümme grammi mesilasvaha. Aga võib kasutada ka ainult õli. Kui pole eeterlikke õlisid, siis võib samu taimi lisada lihtsalt varemerohu-õli segule enne ahju panemist. Haigeid kohti tuleks määrida sellise seguga kaks korda päevas.

Varemerohust on tehtud ka viinaleotist määrimiseks. Selleks valatakse toored tükeldatud juurikad viinaga üle ja jäetakse seisma. Leotist tuleb aeg-ajalt loksutada. Kasutada võib juba nädala pärast. Kui väga vaja, siis ka varem. Kuivatatud juurtest valmistatakse ka tõmmist, kus üks osa on juurikatükke ja viis osa viina. Lastes segul pimedas nädal aega seista, saabki seda juba tarvitada. Varemerohtu võib samuti sügavkülma panna, et talvel vajadusel võtta oleks, kui salvi tegemiseks läheb.

Valutavale, haiget saanud kohale võib peale asetada ka muljutud varemerohulehe koos linase riidega, kuid kohe, kui hakkab kipitama, tuleb see ära võtta, muidu kahjustab nahka. Varemerohu juuri ja lehti kasutatakse ainult välispidiselt!

Soopihl

Soopihl kasvab umbsetes veeloikudes, soodes, soostunud järvekallastel. Ise tõin soopihla omale kraavi ja need läksid sealgi ilusasti kasvama.

Soopihlast kasutatakse taime juuri. Varred lähevad üle risoomiks ja lõigatakse ülaltpoolt juuri ära. Juured tuleb tükeldada ja siis kuivama jätta. Need kuivavad hästi ka toatemperatuuril paberi peal. Kuivatatud juuri saab kasutada nii tee keetmiseks kui ka salvi valmistamiseks. Soopihl hävitab streptokokke ning on abiks kurgumandlipõletike ja muude streptokokkidest põhjustatud põletike korral. Tänu tanniinide sisaldusele on taime ka kõhulahtisuse, sooltepõletike ja kopsupõletiku korral tarvitatud. See on ühtlasi suurepärane abivahend reuma ja radikuliidi korral. Tihti ongi reuma kurgumandlipõletike ja hambapõletike tagajärg.

Tee valmistamiseks keedetakse kuivatatud juuri 30 minutit ja lastakse tõmmata veel teist sama palju. Siis juua. Tee on valuvaigistav, põletikku alandav ja soolasid väljutava toimega. Teest ja salvist on saanud abi inimesed, kellel on reumavalud, kaelaradikuliit ja ragisev kael, sellest tingituna ka peavalud. Vene rahvas teeb soopihlaga puhastavaid kuure 2–3 korda aastas, et kasvajaid ära hoida (põletikuvastase toime tõttu). Soopihl on aidanud ka kolmiknärvivalu ja roosi korral.

Salvi tegemiseks tuleb juuri hautada 95–98 kraadi juures kaheksa tundi. Lisandiks sobivad nii taimedena kui eeterliku õlina lavendel, kadakas, nulg ja mänd.

Kõrvenõgesejuured

Kõrvenõgesejuuri tasub kuivatada ja peenestada. Need aitavad eesnäärme suurenemise ja põletike korral.

Kui aias juhtub veel mõni saialilleõis olema, siis tuleks needki ära noppida ja kuivatada. Saialill sobib nii maksa-sapi teeks kui ka salvi sisse. Õite kroonlehti võib kasutada saiataignas, jahvatatuna ja toiduvärvina safrani asemel. Neis on rohkelt karotiine limaskestade tugevdamiseks ja nende taastumiseks pärast põletikke.

Võilillejuur

Võilillejuur tuleks samuti välja kaevata, puhastada, pesta, närvutada 1–2 päeva ja seejärel kuivatada. Kuivatades kaob võilille kibe maitse ja juurikad on pähkli mekiga. Võib lisada teesegudesse sapierituse suurendamiseks, siis paraneb ka seedimine. Samuti võib juurt röstida ja jahvatada kohviks koos sigurijuure ning tammetõrudega. Omal ajal tegi sellist kohvi Süvahavva loodustalu. Sarnaselt saab kuivatada sigurijuurt, milles on samuti inuliini ja see sobib diabeetikutele.

Kukeseened, jõhvikad ja petersell

Oktoobrikuisest metsast võib leida veel kukeseeni, mida võiks kuivatada alla 40 kraadi juures. Nii saab hea vahendi sooleparasiitide vastu. Kuivatatud pulbrit on hea kasutada võileiva või salati peal. Kuumutada ei tohi. Tehakse ka viinaleotist. Samuti mõjub kukeseen silmadele hästi.

Petersell on kasulik neerudele ja puhastava toimega. Ta sisaldab palju rauda ja taimset östrogeeni, mistõttu on soovitatav ka naistele pärast üleminekuiga. Kui külm pole ära võtnud, siis saab peterselli varuda talvekski.

Jõhvikad mõjuvad samuti neerudele hästi ning eriti sobivad need marjad neeru- ja põiepõletike korral. Näiteks jõhvikatoormoos on ülihea ja looduslik antibiootikum külma aja haigustele.

tammetõrud

Veel on oktoober on hea aeg tammetõrude kogumiseks ja kuivatamiseks. Toored tõrud võib talvel anda pasknääride toidulauale ning kuivatatud tõrudest saab isegi kohvi teha koos võilillejuure ja siguriga.

Õunad

Oktoobris on veel võimalik korjata viimaseid õunu, neid hoidistada või kuivatada. Kuivatamiseks sobivad ka õunakoored, mis annavad teele ilusa värvi ja maitse. Õunakoortest võib teha eraldi tee või lisada neid teesegudesse. Kuivatatud õunad sobivad smuutidesse, neist jahvatatud pulber aga kookidesse, keeksidesse, muffinitesse. Eriti hea on hapuka õuna pulber ka tatraküpsetistes.

Õunad parandavad seedimist, neis leidub pektiini, vitamiine ja aroomaineid. Kui pole keldrit või muud hoiupaika, siis tasuks neid kindlasti kuivatada.

Rohkem ideid-retsepte leiate www.ravimtaimeaed.ee, Karepa Ravimtaimeaia Facebooki küljelt ning Katrin Luke raamatutest «Ravimtaimedega toidud» ja «Korilase aastaring». Samuti saab Karepa ravimtaimeaiast tellida õpitube ja loenguid.