/nginx/o/2015/10/14/4594595t1h80e0.jpg)
Kogukondlikust liikumisest ja kogukonna tekkest saab rääkida nii linna kui ka maa kontekstis. Kuigi maapiirkondades on kogukonnamõtet toetatud ning kohalikku arengut edendavad liikumised on näidanud elujõulisust taasiseseisvumise algusajast peale, on kõrvale tekkinud asumikogukonnad linnades.
Lisaks saab rääkida pooleldi isetekkelistest kogukondadest, kus ühised ettevõtmised on normiks. Seda näiteks kas või mitme korteriga hoone mastaapides.
Viimastel aastatel on lisaks traditsioonilistele kogukondlikele liikumistele kerkinud esile oma kogukonna taastamise ja ehitamise fenomen. Maapiirkondadele suunatud liikumistest on ehk tuntuimad «Maale elama» nimeline algatus või väiksemas mastaabis, kuid kohati isegi efektiivsem «Tule maale» liikumine, kus on kaasa haaratud kõik sektorid mõne eraldiseisva piirkonna elu (taas)äratamisse.
Kogukonna elavdamine
Kasutades ära nende algatuste positiivseid kogemusi, on võimalik kohaliku elu edendamist vaadelda viisil, mida võib nimetada kogukonna loomiseks. See protsess ei nõua iseenesest suuri rahasummasid, kuid eeldab panustamist nii aja kui ka pühendumisega. Eelduseks on kohapealse kontaktvõrgustiku olemasolu ja võimalikult täpne ülevaade kinnisvarast.
Kõige raskem, kui mitte öelda, et juhuslikum, on protsessi algus. Oma koduvalla näitel võin öelda, et esimesed sammud sellel teel sai korraldatud 15 aastat tagasi, kui leidsin ühele müügiootel olevale talumajale ostja.
Sel ajal võis taolist sammu pidada paljuski erandlikuks, sest levinud kuvandi põhjal olid maal kõige eelistatumad mereäärsed alad või üldiselt veekogudega seotud piirkonnad. Meie koduvallas aga veega seotud piirkondades asustus sisuliselt puudus. Seetõttu ei saanud sisemaal asuvat omavalitsust pidada ahvatlevaks suvituspiirkonnaks ja ka sotsiaal-majanduslikust taustast tulenevalt ei olnud regiooni väärtus elamispiirkonnana eriti kõrge. Küll aga võis rõhuda teataval määral arhitektuurilisele omapärale ja toetava kogukonna olemasolule.
Suusõnaline levik
Meie edasine tegevus on aastate vältel olnud suunatud võrgustumisele, mille käigus näiteks vastne (suve)kodu omanik jagab informatsiooni võimalikele huvilistele oma suhtlusringkonnas. Samal ajal toimib muidugi ka aktiivne uute kontaktide otsimine ja piirkonna igakülgne reklaamimine koos mainekujundusega.
Sellele on hästi kaasa aidanud ka eelnevalt nimetatud «Maale elama» algatus. Kuigi me ei saa selle algatuse tulemusi oma koduvalla kontekstis pidada ehk väga suurejooneliseks, on kõnealune ettevõtmine ikkagi kaasa aidanud nii mainekujundusele kui tõenäoliselt ka investeerimisotsuste tegemisele.
Positiivse lisaväärtusena saab siinkohal välja tuua mitmete aktiivsete vallakodanike huvi kasvu sarnaste protsesside edasiviimise vastu.
Aastate jooksul on meie piirkonda juurde tulnud arvestatav hulk uusi inimesi ja lõplikust hävingust on päästetud hinnanguliselt kuni 30 hoonet. Hinnata protsessi kiirust ja edukust on keeruline võrdlusmaterjali puudumisel.
Üks võit on kahtlemata aktiivsete inimeste tulek maale. Lisaks saab positiivsete tulemustena välja tuua asustusmustri ja Mulgimaa arhitektuurilise pärandi säilimise, kogukonna tugevnemise ja piirkonna maine paranemise. Uute elanike näol on paremat kasutust leidnud sotsiaalne taristu ning vähetähtsaks ei saa pidada osalist tööhõivet kohapealsetele meistritele. Arhitektuuri säilimise seisukohalt ei tohiks teha vahet suvekodude huvilistel või püsivalt maale elama tulevatel kodanikel.
Positiivsete kogemuste kõrval ei saa märkimata jätta ka tagasilööke. Protsessi käigus joonistuvad selgelt välja majanduskriisid, mil huvi kinnisvara soetamise vastu langeb. Paraku on ka juhtumeid, kus esialgsele vaimustusele järgneb huvipuudus või üle jõu käivad katsumused hoonetega tegelemisel. Samas ma ei ole kuulnud, et maale tulija oleks oma otsust kahetsenud.
/nginx/o/2020/10/12/13408764t1h8cd5.jpg)