«Tallinna tuleb teha tehnikakõrgkool...»

Foto: Repro

Postimees avaldab autori loal katkendi Paavo Kanguri äsja ilmunud raamatust «Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu».

Möödunud sajandi alguses hakkas edumeelne eestlaskond mõtlema üha rohkem sellele, et ka Tallinnas võiks olla kõrgem tehnikakool või polütehnikum. Koolide moodustamine ei olnud lihtne, sest tsaarivalitsuse rahvahariduse ministeerium oli üks pikatoimelisemaid. Ühel hetkel saadi aru, et lihtsam on moodustada kommertskool tööstus- ja kaubandusministeeriumi alluvusse.

1912. aastal võttis Tallinna (Revali) linna koolikomisjon vastu otsuse rajada kaubandus- ja tööstusministeeriumi alluvusse keskpolütehnikum. Kava elluviimist ei peatanud ka suvel 1914 puhkenud esimene maailmasõda. 9. novembril 1914. aastal (vana kalendri järgi 27. oktoobril) võttis Tallinna linnavalitsus vastu veidi lahjendatud sisuga otsuse Revali Linna Poeglaste Kommertskooli avamise kohta, eesmärgiga arendada see hiljem polütehnikumiks. Tallinna linnavolikogu liige Konstantin Päts sõnastas suvel 1915 selle mõtte ajalehes Tallinna Teataja niimoodi: „Käesolev sõda tõestab ikka rohkem seda, et rahvaste võimu üheks tähtsamaks nurgakiviks on tehnika. Pärast sõja lõppu tuleb just sel alal elav võistlus riikide ja rahvaste vahel, ja Venemaal avanevad oma loodusliste rikkuste tarvitamiseks kõige avaramad vaatepiirid, kui aga suuremat rõhku hakatakse tehnilise hariduse peale panema./…/ Tallinna linnal on oma kavatsus kesktehnikum avada, mis linna kommertskoolist tahetakse välja arendada; kommertskool avatakse juba sügisel, nii võib loota, et aasta 5–6 pärast tema kavatsetud eri osakonnad juurde liidetakse./…/ Kas aga Tallinnal sugugi lootust ei peaks olema juba lähemal ajal ka mõnele kõrgemale õpeasutusele asupaika pakkuda? Kui mõni aasta keegi seda küsimust Tartu ülikooli ümberpaigutamisega ühendusse seadis, siis naerdi muidugi nupumehe „tarkuse” üle. Iseenesest aga ei oleks see sugugi võimata, et ka Tallinn oma eriülesannete kohaselt uuele kõrgemale õpeasutusele peaks asukohaks jääma. Tallinn jääb üheks suuremaks laevade ehitamise paigaks Venemaal. /…/Venemaal ei ole veel täiel arvul kõrgemaid õpeasutusi majanduseteaduste harimiseks, ainult viimasel ajal on paar kõrgemat kaubanduse instituuti asutatud ja uutes polütehnikumides laiema õpekavaga majanduseteaduse osakonnad avatud./…/”

Edasi mainib Konstantin Päts selliseid uusi alasid nagu kultuurtehnika, maamõedu insenerid, kommunaalmajanduse (linna) insenerid, keemiatööstus, maa- ja metsamajandus, mis kõik haritud kaadrit vajaksid. „Tallinna linn peaks oma 700-aastase kestvuse mälestuspäeval ka oma kõrgema õpeasutuse asupaigana ennast esitada võima. Ajakohane oleks selleks sammusid astuda, et Tallinnas oleks polütehnikum avatud, milleks näituseks täieline mereasjanduse tehnika, majandusteaduste, kultuurtehnika ja maamõedu, omavalitsuse ülesannete tehnika ja metsamajanduse osakonnad võiksid leiduda. Nii oleks Tallinna polütehnikumil palju hädaste tarvilisi osakondasid, ja võiks kindel olla, et see kõrgem asutus aitaks seda tungi vähendada, mis nüüd üksikutesse polütehnikumidesse sisseastumise puhul harilikuks nähtuseks on. Tallinna linnavalitsus peaks selle küsimuse nüüd tõsiselt päevakorrale võtma ja teatavad eeltööd selleks ära tegema. Muidugi pakuvad linnad, kes kõrgemate õpeasutuste avamist paluvad, omalt poolt selleks õige suurt tuge, ja kuigi esialgul tuleb õige suured summad anda, siiski tasub kõrgema õpeasutuse avamine kõik kulud pärast täielikult. Tallinnal on veel palju vaba ja kallihinnalist maad linna piirides: kaugele ulatuva väljavaatega, kindla põhjaga ja hea ehitusmaterjaliga Lasnamäel on avar väli, kus linn võiks kas või miljoni rubla eest maad kõrgemale õpeasutusele anda.” („Kõrgem õppeasutus Tallinnasse”. Tallinna Teataja, 6. juuni 1915; Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2005, TTÜ Kirjastus.)

Pätsi mõtteavaldused jäid esialgu unistuseks ja tegelikult alustas kool tööd direktor Nikolai Kannu juhtimisel 1915. aasta sügisel Kevade tänavas Westholmi eraprogümnaasiumi ruumides allüürnikuna. Lisaks ruumidele tuli jagada ka direktorit – Nikolai Kann töötas samal ajal ka Tallinna Peetri Reaalkooli direktorina.