Tanel Ots: kas riigi huvi on pigem kodaniku või ärimehe huvi?

Tanel Ots Foto: Erakogu

Ajal, mil kogeme iseolemise väge, asutame külaseltse, käime laulupeol ja astume Kaitseliitu, tõmbub ometi silmus meie riigi kodaniku õiguste ja huvide kaitsmisel koomale. Õigemini hiilib riik oma kodanikust kaugemale, jätab ta Tuljaku tantsimise ja prügi koristamise üle rõõmustama, kuid ei luba riigi jaoks tähtsate otsuste puhul kaasa rääkida. Viimastel nädalatel on riigikogu saalis ja meedias õigusega saanud kõlapinda omavalitsuse ja riigi suhted. Lisame sellesse arutellu veel ühe tahu.

Käesoleva aasta suvest on ministeeriumide kooskõlastusringil «Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riiklik arengukava 2010-2020». Sellega on loodud pretsedent, kus riiklik huvi on seatud kõrgemaks avalikust huvist. Kui avaliku huvi defineerimine on olnud seni juristidele paras pähkel ning sõltunud kaasusest, siis riikliku huvi kohta pole täpsemalt teada muud, kui et ta on ülimuslik.

Ühte kahetsusväärset näidet võime vaadelda nn. Koigi juhtumina, kus sealne vallavolikogu keeldus 2006. aasta septembris väljastamast üht geoloogilise uuringu luba. Sellessamas Koigi valla Paemurru uuringuruumis, mitte riikliku, vaid kohaliku tähtsusega maardlas toimetamiseks sai aga sama firma loa poolteist aastat hiljem vabariigi valitsuselt. Tubli vallavolikogu alustas kohtuteed, kuni jõudis aprillis 2009 meeleheitliku sammuni riigikohtu poole pöördudes, väites, et mõned maapõueseaduse paragrahvid on põhiseadusega vastuolus. Nimelt riivavad need omavalitsuse enesekorraldusõigust ja kaotavad selle iseseisvuse tema piirkonnas geoloogiliste uuringute teostamise lubamise ja kaevandamislubade väljastamise osas. Oodatud lahendit vallavolikogule sealt muidugi ei tulnud, kuid toimus ometi midagi tähelepanuväärset. Nimelt pöördus kohtu eesistuja Märt Rask menetluse käigus selles küsimuses õiguskantsleri poole, kes tunnistas, et maapõueseadus on tõesti põhiseadusega vastuolus neis punktides, kus lubatakse kohaliku omavalitsuse üksuste keeldumist asendada vabariigi valitsuse nõusolekuga ja seda just paekivi kaevandamise puhul. Samas palub aga õiguskantsler riigikohtul kujundada praktika sarnaste juhtumite lahendamiseks ning soovitab jätta lõpliku otsuse tegemise õiguse riigile.

Selle soovitusega astub ühte jalga ka tänavu 14. aprillil kaevandusega tegelevate suurte firmade ja neid ühendavate organisatsioonide ühispöördumine vabariigi valitsuse ja riigikogu põhiseaduskomisjoni poole. Seal tehakse ettepanek muuta rida kehtivaid seadusi. Kõikide muudatuste eesmärk on ühene: vähendada omavalitsuse õigusi kaevandamisele vastu seista ning võtta neilt võimalus kohalike kaitsealade moodustamisega oma looduskooslusi kaitsta. Tänaseks on sellel suunal tehtud mitmete seaduste muudatusettepanekuid ja mõnedki juba ka jõustatud. Näiteks suudeti riigikogus 2008. aasta viimasel istungil enne suvepuhkust vähese kvoorumi ja väsinud nupuvajutajatega läbi suruda seadus, mis tõstis korraga 50-kordseks väljapumbatava põhjavee hulga, mille puhul on nõutav keskkonnamõju hindamine. Praegu saab «olulise keskkonnamõju» sildi ühest karjääri august välja pumbatud põhjavee hulk, mis moodustab 10 protsenti kogu Eestis tarbitavast põhjaveest (v.a. energeetikas kasutatav). Sellega on seadusandja meie arvutuste järgi kindlustanud, et Nabala karstiala ja Nõiakaevu kuivaks pumpamine ei ületa oluliselt lubatud piiri. Peamiselt sellistest komponentidest ehitatigi peatselt jõustuvas arengukavas monstrum nimega «riiklik huvi».

Jätame juristide tsiteerida, millest koosneb riiklik huvi, miks see tänases kontekstis on pigem vastuolus kohaliku omavalitsuse huvidega ning kuidas leiab seal kajastamist üksikinimese huvi. Kuid vaatame, kuidas tekib riiklik huvi konkreetse karjääri puhul? Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarud ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Minu kätte jõudnud kirjavahetustes on nii arendajad, keskkonnaministeerium kui ka õiguskantsler seda lauset käsitlenud nõnda, et järelikult ei saa kohalik omavalitsus kaasa rääkida üldrahvaliku vara kasutamises. Kurioosum seisneb aga selles, et riiklik huvi ei tähenda meie praktikas mitte üldrahvalikku huvi talle kuuluvate rikkuste kasutamisel, vaid ühe kaevandamisega tegeleva ettevõtte ärihuvi. Nimelt saavad kaevandusettevõtted esitada taotluse nendele aladele, mis on riigi poolt aktiivvarudeks kuulutatud.

Aktiivvarud kinnitatakse aga kaevandajate tellitud ja ka nende poolt finantseeritud geoloogiliste uuringute põhjal!
«Kes ees, see mees»-põhimõttel broneeritud uuringuala asutakse nüüd kehtestatud korras ette valmistama. Keskkonnamõjude hindamise protsess võib ainult tunduda kõiki võimalusi arvestav, kuid on oma olemuselt arendajale vääramatuks veduriks, mis aitab koppadel ja vagunitel metsa jõuda. Auruks ja vileks on sellel veduril kohalike vastuseis, sest Eestis on teada ainult üks juhus, kus keskkonnamõjude hindamisele ei järgnenud kaevandamist. Kordan veel, kogu selle protsessi vältel, alates geoloogilise uuringuloa taotlemisest, on arendaja ärihuvi kaitstud «riikliku huvi» sildiga, millele ei tohi enam olla võrdset huvi ei omavalitsusel ega kodanikul. Ka Tuhala Nõiakaevu ja Nabala karstiala kaitseks antud üle 60 000 allkirja ei oma nii vägeva huvi kõrval kaalu. Ilmselt ka ühe omavalitsuse piires korraldatav rahvahääletus mitte.

Õigus on väitel, et üks omavalitsus ei saagi riigi varustuskindluse ja vajalike ehitusmaavarade vajaduse üle otsustada. Aga häda on selles, et need vajalikud arvutused on jätnud tegemata ka riik ise. Arengukava sai valmis, aga jäi hambutuks, sest jättis muu hulgas ütlemata peamise - kui palju me mingisugust ehitusmaterjali vajame. Selle seletuskirjas öeldakse muuhulgas: «majanduse praeguses heitlikus olukorras pole mõistlik koostada üksikasjalikku maavarade kaevandamise ja kasutamise prognoosi. Seda on otstarbekas teha alles aastal 2012 või 2013, kui olukord on eeldatavasti stabiliseerunud ja maanteeametilt on võimalik saada detailsemat teavet ehitusmaavarade vajaduse kohta.» Suur kiusatus on pidada seda väidet tõe varjamiseks, et arendajatele lahkelt kaevanduslubasid jagada. Teame, et masu on oluliselt pidurdanud nn kipsehitust. Kuid just maanteeameti haldusalas käivad eurorahade toel suuremahulised ehituslikku maavara vajavad projektid täie hooga, kusjuures iga teelõigu ja viadukti puhul on maht kantmeetri täpsusega aastaid ette teada. Olukord läheb veel keerulisemaks, kui üheltpoolt on meedia kaudu kujundatud pilt, nagu takistaksid Nabala metsades elavad rumalad kohalikud riigi arengut. Teisalt võib aga keskkonnaministeeriumi kodulehel esitatust aru saada, et ehituslubjakivi aktiivvaru on enam kui sajaks aastaks ja seda ka ilma Nabala maardlata. Millest siis sõltub riiklik huvi, kas sellest, et mõnel valitsusele sõbralikul arendajal veel ei ole oma karjääri?

Kuni riik keeldub tegelikke mahte teadvustamast ja arengukava on ilma vajalike numbriteta, jäävad Nabala-Tuhala inimeste jaoks ainsateks arvutusteks meie kandi teeinseneri tehtud rehkendused. Selle järgi tuleb välja, et kõikide teede neljarealiseks ehitamine, millest iganes kunagi on räägitud, nõuaks ainult väikest osa Nabala-Tuhala metsadesse planeeritavatest karjäärimahtudest. Ka kusagile mujale Eestimaal pole selliseid mahte paigutada.
Ehitusmaavarade arengukava järgi planeeritakse Nabala karstiala ca 2200 hektarilt kaevandada 554 729 000 m3 ehituslubjakivi. Seega, arvestades buumiaegsete kaevandamismahtudega (ca 2 600 000 m3 aastas), mis ilmselt niipea ei taastu, jätkuks sellest 213 aastaks kogu Eesti vajaduste katmiseks. Täna on aga keskkonnaministeeriumi kodulehe andmetel Eestil üle 100 aasta jagu aktiivvaru ees ka ilma Nabala maardlata. Kui lisame pildile juurde tohutud aheraine mäed, mis jäävad praegu Virumaal kasutamata ja pole teadlaste sõnul Nabala lubjakivist vähem kvaliteetsed ja näeme, kui eeskujulik maanteeobjekt valmis hiljuti Jõhvis kohalikust killustikust, siis pole üldse Nabalas kaevata vaja. Kui arvestada ka arendajate ja tee-ehitajate lobi, et üle 50 km kauguselt ei kannata kildu vedada, siis nö kohalikuks vajaduseks peaks täna Nabalasse planeeritavast jätkuma tuhandeks aastaks. Ma teen ettepaneku langetada otsuseid lühema perspektiivi üle ja jätta järeltulevatele põlvedele võimalus valida ka unikaalsete looduskoosluste säilimise poolt. Teid, kui neid sajandite pärast üldse vaja peaks olema, oskavad meie järeltulijad ilmselt tunduvalt vastupidavamast materjalist ehitada.

Nii elabki kodanik kahtlusega, et riigi huvide sildi all soovib arendaja (miks neid küll niimoodi nimetatakse?) ülejäänu rahvuslikust rikkusest lihtsalt riigist välja vedada. Mahajäävaid keskkonnakahjusid ei saa aga maalt välja saata, nagu seda mõne rahvuse esindajaga Euroopas teha soovitakse. Mine ise mujale elama, kui ei meeldi! Sinna, kuhu Eesti killustikku, põlevkiviõli ja turvast veetakse, aga karjäärikoledusi näha pole.

Aga mina ei taha mujale minna ja see pole mingi virisemine. Tahan oma maal edasi elada, laulda ja prügi koristada tahan ka, aga oma riigi suhtes soovin pigem uhkust kui hirmu tunda. Riigi kaitsmisesse oma panuse andmine on kõigi võimalus ega pea olema üksnes kohustus, näiteks Kaitseliidu või priitahtlike pritsimeeste ridades kaasa lüües. Aga vajadus oma riigi eest kaitset otsida peab õigusriigis olema lubamatu olukord.