Pagulased ootavad heatahtlikkust

Kristi Ockba Foto: Sander Ilvest

Peatselt Eestisse saabuvad põgenikud Lähis-Idast ja Aafrikast tekitavad paljudes hirmu ja segaseid tundeid. On need põhjendatud? Ja kuidas lõimida pagulasi ühiskonda võimalikult valutult?

Ilmselt oleks õige esmalt selgitada, millise kultuuritausta ja meelsusega on põgenikud, kes meile peatselt saabuvad. MTÜ Mondo islami töötubade juhendaja ja haridusekspert Kristi Ockba (38), kelle isa on jeemenlane ja kes ise on aastaid Jeemenis elanud, ütleb, et kuna tulijad on peamiselt Süüriast ja Iraagist, vähem Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist, on enamik neist kindlasti moslemid. Kuidas nad usutavasid igapäevaelus järgivad, on aga väga individuaalne – isegi Süüriast ja Iraagist saabujate vahel leidub erinevusi, kuigi keel on üks.

Tähtis on enda soov Eestisse tulla

Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson (27) täpsustab, et vahet tuleks teha pagulaste ümberasustamisel (koduriigist põgenenud inimesed, kes on leidnud esmase turvalise koha, kuhu neil siiski pikemaks ajaks jääda pole võimalik) ja ümberpaigutamisel (äsjaloodud Euroopa Liidu programm, mille alusel inimesed, kes jõudnud Kreekasse või Itaaliasse, paigutatakse neist riikidest kvoodi alusel liidu teistesse riikidesse).

Ümberasustavate jaotusse kuulub paari aasta jooksul umbes 20 inimest ja tõenäoliselt on nendeks süürlased; ümberpaigutamine puudutab aga neid pagulasi, kellele antakse tõenäoliselt varjupaik – peamiselt süürlased, ent ka iraaklased ja eritrealased. Kui kauaks nad meile jäävad, sõltub olukorrast nende kodumaal. Ümberasustamise puhul nähakse seda siiajäämist kui püsilahendust – sellised inimesed võiksid saada alalise elamisloa. Eestis tõenäoliselt kolmeaastase, paljudes teistes riikides aga alalise.

Väljavalitud pagulastele – eitavalt saab vastata vaid julgeolekukaalutlustel – on eelnevalt Eestit põgusalt tutvustatud ja siin ees ootavast ülevaade antud.

«Oleme rõhutanud kui esmatähtsat asja, et inimesed oleksid nõus just Eestisse tulema ja siia jääma – muidu pole sel programmil mõtet,» ütleb Janson, kes peab oluliseks, et põgenik ei tuleks siia kavatsusega rännata edasi näiteks Soome või Rootsi.

Otseselt ei keela keegi neil Eestist lahkuda, kuid teistes riikides ei koheldaks neid enam pagulastena, kes tohivad riigis piiranguteta elada ja töötada, vaid tavaliste välismaalastena, kelle suhtes võib kehtestada tööturupiiranguid ja muid kitsendusi.

«Meie eesmärk on seega, et pagulane, kes meile tuleb, teeks seda informeeritud otsuse järel ja jääks ohu möödumist ootama just Eestisse,» ütleb Janson.

Peaasi on positiivne hoiak

Kindel on aga see, et pagulased vajavad saabudes kõigepealt püsivat elamispinda. Esialgu, kuni nad leiavad endale töö ja saavad stabiilse sissetuleku, aitab neil üüri maksta riik.

«Kuid kõige tähtsam on, et inimesed siia tulles ennast hästi tunneksid. See tuleneb suhtumisest – kas neisse suhtutakse kui probleemi või abi vajavatesse inimestesse, kellele suudame seda ka pakkuda,» rõhutab Kristi Ockba. «Teoreetiliselt pole ju põgenike arv nii suur, et Eesti riik nendega hakkama ei saaks. Praegu on aga pagulane muutunud vaat et sõimusõnaks. Negatiivne suhtumine tekitaks igas inimeses bloki ning integreerumine muutuks raskemaks. Kui nad aga tunnetavad mõistmist ja julgustamist, tekib neis kindel soov tööd leida, keelt õppida ja lapsed kohalikku kooli panna. Ühiskonna positiivne hoiak aitab lõimumisele kõige enam kaasa.»

Mure, et ei jätku eesti keele õpetajaid araabia keele baasil, pole Ockba ja Jansoni arvates probleem. Keelekümbluse metoodikat on Eestis ju aastaid praktiseeritud ning elukestva õppega tegeleva sihtasutuse Innove juures on isegi keelekümbluskeskus, mis saab vastavat oskusteavet koolidele edasi anda.

«Isegi kirjaoskamatutele on see kõige efektiivsem meetod,» leiab Ockba.

Ometi on Eestisse saabujate eelvaliku tegemisel seatud üheks pooltargumendiks ka vene, inglise, saksa või prantsuse keele oskus. Kas see ka reaalselt toimib, näitab tulevik – eks teisedki pagulasi vastu võtvad riigid eelistavad just levinumate võõrkeelte oskajaid.

Elulised olukorrad

Oletame, et pagulaste seas on kuni nelja naise ja lastega peresid. Eestis pole mitmenaisepidamine lubatud. Mis neist saab?

Ockba: See on erandlik olukord. Kaldun arvama, et see pole kuigi reaalne, aga isegi kui on, siis eks mõni naine saab üksiku naise staatuse. Formaalselt ei saa me mitmenaisepidamist aktsepteerida, aga need naised ju eksisteerivad ja kui lapsi ka veel on, siis vaatamata sellele, kas peame neid abielunaisteks või mitte, on nad abivajajad igal juhul. Mis staatuses, see on juba detail.

Janson: Seadusandluses on sellega tegelemine ette nähtud ja see tuleneb Euroopa Liidu direktiividest, mis käsitlevad varjupaiga andmist ja perekondade taasühinemist. Perekonna mõiste on seal defineeritud ja polügaamilise abielu puhul loetakse abikaasaks vaid esimene abikaasa, abielu teiste naistega juriidiliselt ei kehti. Samas on polügaamia araabia maades vähem levinud, kui meie siin arvame, samuti on see seadusandlikult üldjuhul piiratud. Süürias näiteks peab nii esimene naine kui ka kohus andma selleks nõusoleku.

Ockba: Lapsed on ju ikkagi vaid lapsed. Isegi kui nad on teise või kolmanda naise lapsed.

Janson: Lapsi perekonnast ei eraldata.

Ockba: «Point» ongi selles, et last ei saa emast eraldada, ja ega keegi keela naistel suhet mehega edasi hoida. See pole ju keelatud. Lihtsalt abikaasa õigused ei laiene teisele, kolmandale ja neljandale naisele. Leian siiski, et see on erandlik olukord, kuid eks tuleb uurida ka mõne teise riigi praktilisi kogemusi.

Eestis kõneldakse üha enam meeste ja naiste võrdsetest õigustest. Islamimaades see nii ei ole. Kuidas neile muutunud olukorda selgitada?

Ockba: Ütleksin vaid, et Eestis on meeste ja naiste palgalõhe 30-protsendiline. Millisest võrdõiguslikkusest me siin nii väga räägime? Ei saa eeldada, et inimestel, kes siia tulevad, oleks kõik nii väga teistmoodi kui meil.

Võtame või nn traditsioonilise perekonnamudeli. Meil on peres naine, mees, lapsed, ja mees on traditsiooniliselt perepea. Nii et midagi võõrast siin tegelikult ei ole.

Võib-olla mõni perepea ei taha, et tema naine tööl käiks?

Ockba: See on juba perekonna isiklik küsimus. Kindlasti leidub Eestiski mõni mees, kes ei soovi, et tema naine tööl käib. See küll ei ole põhjus, et öelda, et te siia ei sobi – meil on endalgi selliseid perekonnamudeleid. Ja ausalt öeldes – ega mitmenaisepidaminegi Eestis nii väga võõras ole. Oleneb kontekstist.

Kui aga rääkida välimusest ja traditsioonidest, mis usuga seotud, siis Eestis on ju palju moslemeid. Religioossed pühad ei takista neid ka Eesti pühadega integreerumast.

Oletame, et minu uuteks naabriteks on moslemipere ja kuulen läbi seina, et seal toimub koduvägivald – mees võib islami seaduse järgi naist truudusetuse eest lüüa. Kas peaksin sellest teavitama politseid?

Janson: Eesti seadused kehtivad kõigile inimestele, kes siin elavad. Pole vahet, kas tegemist on pagulase, sisserändaja või alalise elanikuga. Meie kõigi kohus on koduvägivallast teada anda. Eestis on lähisuhtevägivald olnud pikka aega suur probleem, aga see ei ole pagulastega kaasnev või neile spetsiifiline.

Kuidas peaksid naised suvel riietuma? Moslemimehed võivad keha paljastavate rõivaste kandjatelt vale signaali saada.

Ockba: See on väga lihtne. Inimesed, kes siia tulevad, mõistavad, et on sisenenud teistsugusesse kultuuriruumi, ja nad pole nii rumalad, et ei tajuks seda. Julgen väita, et nad ise saavad väga hästi aru, et peavad sellega arvestama. Usun, et Eesti inimestel ei tule sellepärast muretseda, karta pole midagi, ja olen veendunud, et nad saavad meie kultuuriruumis hakkama.

Seega, meie oma kombeid muutma küll ei pea. Ent muidugi võid teise inimesega arvestada, kui seda soovid. Kui ei soovi arvestada, siis sa lihtsalt temaga ei suhtle.

Kui MTÜ Mondo korraldas Eestis kuuajalise koolituse Afganistani ämmaemandatele, siis mitte ükski kümnest naisest ei soovinud siin kanda burkat, ehkki Afganistanis on see levinud. Nad kandsid juustel rätikut ja paari nädala pärast käis mitu naist juba ilma rätikuta.

Janson: See on tõesti lihtne küsimus. See, kuidas riietume, on meie eraasi ega ole teiste kommenteerida. See kehtib nii selle kohta, mida meie kanname, kui ka selle kohta, mida kannavad siia jõudvad pagulased. Vaja on vastastikust arusaamist ja lugupidamist.

Mis saab, kui moslemitüdruk läheb kehalise kasvatuse tundi, mis toimub ujulas meesõpetaja juhendamisel?

Ockba: Koolis on võimalik kehalisest kasvatusest puududa igasugusel põhjusel. Kui sind takistab religioosne või mõni teine põhjus, siis saab seda alati arutada. Joosta saab tütarlaps kehalise kasvatuse tunnis ka rätt peas – mingit probleemi ei tohiks olla. Nimetaksin seda pigem kosmeetiliseks probleemiks, millega saame hakkama, kui vaid soovime.

Janson: Sellisel juhul tuleb appi terve mõistus. Kui koolis käib laps, kes mõnd tegevust tehes tunneb ennast ebamugavalt (kas või ülekaalulisuse tõttu), siis sellistele praktilistele probleemidele on ju lahendused olemas. Näiteks võib välja mõelda mõne alternatiivse treeningu, mille abil saab laps ennast vormis hoida.

Moslemid ei söö sealiha. Ega moslemilapsed koolisööklas nälga jää?

Ockba: On taimetoitlasi, neid, kellel eriline dieet religiooni pärast, on neid, keda vaevab allergia. Jälle pole siin midagi erilist. Keegi ei sure sellest, kui sööb vaid kartulit ja kapsast ega pane kastet peale. Mina täpselt nii teengi.

Janson: Samuti on Eestis üha kasvav hulk taimetoitlasi, sealhulgas veganeid, kes samuti liha ja kala ei söö. Jällegi: praktilistele probleemidele on praktilised lahendused. Need küsimused ei ole koolidele uued.

Mis saab moslemitüdrukutest laulmistunnis? Laulmine pole ju naistele kuigi kohane tegevus.

Ockba: Õppisin Kuveidis araabia koolis ja meil olid muusikatunnid, kus natuke ka lauldi, draamatunnid. Võib-olla on keegi tõesti konservatiivsem ega soovi või ei oska laulda, siis see on ju isiklik asi.

Moslemid palvetavad mitu korda päevas. Kuidas seda töökohtades korraldada?

Ockba: See pole probleem, inimesed saavad ju käia ka suitsupausidel. Kõik saab tööandjaga läbi rääkida. Palvetamine ei võta rohkem aega kui suitsupaus.

Mis saab naisterahvaste kättpidi tervitamisest?

Ockba: See on väga individuaalne. Paljud naised tervitavad kättpidi, mõni ei tervita. Eesti meestel ei ole mõtet solvuda, kui naine talle kätt vastu ei anna.

Janson: Araabia riikides reisinuna tean, et kui sulle kätt ei anta, siis saab kasutada teistsuguseid tervitusžeste. See läheb tavaliste kultuuriliste erinevuste hulka, mis Eestis nagunii juba praegu olemas on. Sisseränne Eestisse on ju umbes 7000 inimest aastas ja nende seas on erineva usutunnistuse ja kultuuritaustaga inimesi.

Ilmselt oleks õige esmalt selgitada, millise kultuuritausta ja meelsusega on põgenikud, kes meile peatselt saabuvad. MTÜ Mondo islami töötubade juhendaja ja haridusekspert Kristi Ockba (38), kelle isa on jeemenlane ja kes ise on aastaid Jeemenis elanud, ütleb, et kuna tulijad on peamiselt Süüriast ja Iraagist, vähem Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist, on enamik neist kindlasti moslemid.