Pirita rannas lebavad surnud meriristid ehk rahvakeeli millimallikad, kuid Tartu Ülikooli merebioloogia osakonna juhataja Georg Martini sõnul ei olegi vaatepildis midagi erilist.
Galerii: Pirita rand on täis surnud millimallikaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vesi on külmaks läinud ja ilmad on tuulised ka. Praegu ei oska öelda, kas torm on neile viga teinud ja nad on kaldale uhutud või hakkab neil tsükkel lihtsalt ümber saama. Talv tuleb peale ja vesi on külm,» rääkis Georg Martin, kes nentis, et tänavu suvel oli meririste palju, kuid nende arvukus ei olnud ka eriliselt suur.
Meririst on ainuke Läänemeres laialt leviv meduus. Ookeanides on meduuse hästi palju, kuid kuna Läänemeres on soolsus madal, siis teisi meduusiliike siin ei ela. «Meririst, tuntud kui millimallikas, on siin aga tavaline loom,» rääkis Georg Martin.
Meriristid elavad looduses harva üle kuue kuu ja hukkuvad sügisel külma saabudes. Nad toituvad peamiselt zooplanktonist, hingavad kogu kehaga, omavad 24 silma ja on kahesoolised, paljunedes suve lõpul, mille tulemusena võivad järgmise suve keskel randa ilmuda uued meduusid.
Meriristid ei ole meie randadesse tulnud teadlikult, kuna ise nad ei saa väga aktiivselt liikuda. «Meriristid liiguvad koos veega. Sinna, kuhu veevool ja hoovus neid viib, sinna nad saavad liikuda. Suve teises pooles on neid näha, sest nad kasvavad suureks ja kui on soodsad tuuled, siis need puhuvad meriristid randa. Ise nad teadlikult sinna ei kogune,» rääkis Martin, kelle sõnul on meduuside elutsükkel väga keeruline.
«Nad jäävad mingiks ajaks siia ja siis kaovad ära. Meduuside arengus on mitu staadiumit ja suurem osa neist on mikroskoopilised, mis tähendab, et nad eksisteerivad merepõhja kinnitunult või veesambas hõljuvana, kuid palja silmaga neid ei näe. Suureks meduusiks arenevad meriristid suve teises pooles, kui vesi on soe,» selgitas ta.