Lennon, Liverpool ja surematud biitlid

Yoko Ono ja John Lennon 1969. aastal. Foto: AP

Kui rongiga sõita, algab Liverpool juba Runcorni sillast, mis viib üle Mersey jõe võimsa suudme. Siinse geomeetriliselt korrastatud tööstusmaastiku sisse mahub John Lennoni nimeline lennujaam.  Seejärel püüavad pilku sajad punakad katused, millest mõnda ehivad endiselt vanamoodsalt dekoratiivsed kaminakorstnad.  Siis veel läbi kollakaspruunist kivist tunneli, ning kohal sa oledki – Liverpooli Lime Streeti raudteejaamas.

Meretuultele avatud paik, mis koos oma pubidega, kus liikusid uudised Londoni muusikaelust, on ju ka osake biitlite suurest loost. John Lennon, kelle 75. sünniaastapäeva selle aasta 9. oktoobril Liverpoolis suurejooneliselt  tähistatakse, lahkus siit, sünnilinnast, alles täiskasvanuna. 23-aastasena, mil bändi kasvav kuulsus oli juba kõik teised biitlid Liverpoolist Londonisse meelitanud. 

Tänaseks on biitlite tegevus pannud aluse globaalsele tööstusele, milles muusika kõrval on aina kasvav osa neil pillidel ja esemetel, mis kunagi bändi liikmetele kuulunud. Ka raamatud – nii uurivad kui ka mälestustel põhinevad, fotoalbumitest rääkimata, on minev kaup.  Selgub, et John Lennoni jooniste ja lühitekstidega raamatukene «In His Own Write», mis mul hiljuti õnnestus ülisoodsalt osta ühest Londoni vanakraamikauplusest, on museoloogilise väärtusega ning vaat et haruldus.  Ostsin selle rohkem piltide pärast, millest mõned meenutasid Zassa ehk Andres Aderi kunagisi joonistusi.  Ajastu vaim?  Ei, pigem vaim, mis kandub läbi ajastute.