Axel ja Maria, August ja Siri

August Strindberg Foto: Erakogu

Mina soovitaksin lugeda neid kaht raamatut paralleelselt: August Strindbergi «Hullu mehe kaitsekõnet» (Koolibri 2015) ja Lena Einhorni «Sirit» (Eesti Raamat 2013). Ja ilmtingimata kolmanda silmaga sinna juurde vaadata P. O. Enquisti stsenaariumi järgi 1985. aastal tehtud kuueosalist Rootsi teledraamat «Strindberg. Üks elu» (kui see oleks Eestis kättesaadav). Võib-olla siis pääseks lugeja/vaataja elu- ja kunstitõele lähemale, olgu ta ise Mees või Naine.

Loomulikus järjekorras oleks pidanud «Hullu kaitsekõne» ilmuma eesti keeles muidugi «Sirist» varem – sest üks tingis teise. Kui «Hullu kaitsekõne» on Mehe kui looduse krooni manifest par excellence, siis «Siri» on täpselt selle vastand. Kahjuks ei saanud «Sirit» kirjutada Siri von Essen ise, tema eest ja tema kaitseks pidi selle pooldokumentaalse teose kirja panema ‒ Strindbergi süüdistus- või kaitsekõnest rohkem kui 120 aastat hiljem ‒ tänapäeva rootsi (feministlik?) kirjanik Lena Einhorn.

See, mida Strindberg nimetab põlglikult «maskulinismiks» (naine tahab olla nii nagu mees), kannab meie tänapäevakeeles nime feminism. Niisiis – kummal on õigus? Kas Naisel või Mehel? Kes on süüdi? Ja milles? Need küsimused oleksid heaks ettekäändeks korraldada raamatukogudes või klubides taas kunagi vanal hallil ajal moes olnud kirjanduslikke kohtuid. See elavdaks ehk publiku huvi klassikalise kirjanduse vastu ja annaks samal ajal inspiratsiooni võrdõiguslikkusliikumise koordinaatoritele.