/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/10/27/257065t1hfb99.jpg)
Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete professori Jyrki Käköneni sõnul võib Tallinn mahtuda Põhjala ühte peamisse kasvupiirkonda, mis laiub Kopenhaagenist üle Stockholmi Helsingi-Tallinnani, mida ta nimetas Põhjala Siniseks Banaaniks.
Professor: Tallinn võiks olla osa Põhjala Sinisest Banaanist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise koridori teket soosib professori sõnul Põhjala riikide tihedam koostöö, samas kui Eesti saatust mõjutab palju see, kas Põhjala liitriik tehakse meiega või ilma.
«Kui Eesti jäetakse välja, võib see tähendada Eesti ääremaastumist. Sel juhul oleks Eesti/Tallinn väljaspool Kopenhaageni-Helsingi telge,» rääkis Käkönen Postimees.ee’le.
Tema arusaamist mööda on täiesti võimalik, et Põhjala liitriik ei hakka koosnema üksnes Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast ja Islandist, vaid sinna lisatakse ka Balti riigid.
«Samas, kui meenutada Külma Sõja järgseid arenguid, võib olla pessimistlikum,» märkis ta.
«Ma väidan seda selle põhjal, et Põhjala riikidel ei olnud eriti suurt huvi lõimida ühtegi Balti riiki Põhjamaade Nõukokku, selle asemel loodi Läänemeremaade Nõukogu.»
Käkönen lisas, et nii Eestil kui Lätil on päris tugev Põhjala-huvi. «Leedu on rohkem keskeuroopalik ja võib jääda väljapoole, kui Põhjala liidu/konföderatsiooni idee tuult tiibadesse saab.»
Kommenteerides Rootsi ajaloolase Gunnar Wetterbergi aasta eest välja käidud ja täna raamatusse raiutud nägemust Põhjala Liitriigist, ütles Käkönen, et idee iseenesest pole halb.
Ta pakkus, et ehk paremgi mõte on luua konföderatsioon ehk riikide liit, millesse oleks võimalik föderatsioonist paremini mahutada praegust mitmekesisust.
«Igal juhul peavad traditsioonilised rahvusriigid kohanduma üleilmastumise väljakutsega ja nn BRICi riikide (Brasilia, Venemaa, India, Hiina - toim) mõju kasvuga.»
Föderatsiooni/konföderatsioonina suudaks Põhja-Euroopa luua Käköneni nägemuses kriitilise massi ja konkurentsivõimelise turu maailmamajanduses, kus oleks ka sobilik tööjõud.
Tema sõnul tõotab selline koostöö Põhjala elanikele suuremat heaolu, kuid teisalt ohustab demokraatiat, sest võim võib liikuda veelgi kaugemale tavakodanikest.
«Ajalooliselt on näiteks üks Kalmari uniooni lagunemise põhjus see, et võim Kopenhaagenis oli liiga kaugel Rootsi ja Soome inimestest,» meenutas ta.
Kui selline laiem Põhjala poliitmajanduslik üksus tekib, oleks Käköneni hinnangul sellel üsna tõenäoliselt üks logistiline ja majanduslik keskus.«Ja see saaks olla Kopenhaageni-Malmö/Göteborgi piirkond.»
Tema sõnul on võimalik, et euroliidu sees on veelgi kasvupiirkondi – näiteks Põhjala Sinine Banaan ulatumas Kopenhaagenist üle Stockholmi Helsingisse/Tallinna ning teine Kopenhaagenist Oslosse ja edasi Bergenisse.
Täna temaatilist raamatut esitlenud Rootsi ajaloolase Gunnar Wetterbergi ettepaneku kohaselt võiksid Põhjamaad ühineda 2030. aastaks liitriigiks, ühise põhiseaduse ja riigipeaga.
Sellest uuest «Kalmari unioonist» tekiks ligikaudu 25 miljoni inimese moodustatav superjõud, mis oleks majanduslikult võimsam kui Brasilia või Venemaa.
Tänase Postimehe arvamusküljel arutles samal teemal ka Stockholmi Ülikooli riigiteaduste magister Jakob Sjövall.