Elu sunnil kirjanikuks

Oktoobris ilmub Ljudmila Ulitskajal uus romaan «Jaakobi redel», mille üle ta on rõõmus. Foto: Rene Suurkaev

Ljudmila Ulitskaja debüteeris kirjanikuna väga hilja: tema esimene raamat ilmus alles siis, kui ta oli juba viiekümneaastane. Õigupoolest ei tahtnudki ta kirjanikuks saada. «Ma olin bioloog, tegelesin geneetikaga ja see, et minust lõpuks teadlast ei saanud, on üks elu ebameeldivatest tahkudest,» selgitab Ulitskaja. «Teadus on mulle tänase päevani maailma kõige köitvam tegevus. Teiselt poolt olin ma muidugi alati suur lugeja. See on meie põlvkonna tunnusjoon – lugemisiha. Me lugesime alati palju ja mitte ainult samizdat’i (mille tõttu Ulitskajal 1970. aastal üldgeneetika instituudist lahkuda tuli – toim). Meid huvitas liigagi palju ja juhtus nii, et me jõudsime ikka ja jälle lubatust kaugemale, algul isegi endale aru andmata…»

- Kuidas teist viimaks siiski kirjanik sai?

Ma hakkasin kirjutama osaliselt sunnitult. Mul on lapsest peale olnud tugev soov toimuvat fikseerida, aga sain juba varakult aru, et mälu on mul kehv ja tuleb asju üles tähendada. Üleminek kirjutamisele toimus märkamatult. Kui bioloogiaga tuli lõpp, olin oma kümme aastat tööta. Need olid rasked aastad: haigestus ja suri mu ema, mul sündis kaks last ja ühel hetkel olin päris nulli lähedal – mehest läksin lahku, elukutse kaotasin. Juhuse läbi kutsuti mind tööle juudi kammerteatrisse, kus olin kolm aastat kirjandusala juhataja. See andis mu elule teise suuna. Teater oli noor, väga kummaline, ere, paljutki õppisin käigupealt, eriti seda, et tegu oli demonstratiivse organisatsiooniga: teater loodi selleks, et näidata maailmale, et meil on kõik korras. Juute toona välismaale ei lastud, emigratsiooni piirati … Ma saan üldse asjadest aeglaselt aru, aga kui ma seda lõpuks mõistsin, tulin teatrist tulema.