Eesti kunsti aken Euroopasse

Eugen Dücker (1841–1916) Saaremaa maastik. 1860. Õli Foto: Eesti Kunstimuuseum

Kunstiajaloolastele meeldib hirmsasti näidata meie kunsti Euroopa kunsti tähendusliku osana. Näitusel «Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond» tutvustatav etapp Euroopa ja eesti kunstiajaloost jõuab sellele soovmõttele vahest kõige lähemale. Düsseldorfi Kunstiakadeemia juurde kogunenud kunstnikkond etendas ülemöödunud sajandi saksa realistlikus kunstis kohati juhtivat rolli, jättes sügava jälje ka eesti kunstiajalukku.

Olgugi et suurem osa Düsseldorfis õppinud ja töötanud eesti kunstnikest polnud rahvuselt eestlased, võib väita, et tegemist oli siinsete kunstnike mõjuka panusega Euroopa kunsti. Samuti võib 1819. aastal õppeasutusena avatud Düsseldorfi Kunstiakadeemiat pidada üheks eesti kunstile suurimat mõju avaldanud kunstikooliks välismaal. Legendaarne on Ants Laikmaa jalgsimatk Reinimaale õppima 1891. aasta sügisel ning samavõrd tema seljapööramine akademismile ja lahkumine Düsseldorfist kuus aastat hiljem.

Düsseldorfi Kunstiakadeemiaga on seotud kümnete Eestist pärit (peamiselt baltisaksa) kunstnike õpingud ja looming. Erinevalt hiljem Pariisis pigem statisti rolli jäänud pallaslastest jätsid mõned eesti düsseldorflased saksa 19. sajandi kunstiajalukku tajutava jälje. Eriti kasvas maalikooli külgetõmme pärast Eestist pärit Eugen Dückeri ja Eduard von Gebhardti tõusu akadeemia õppejõududeks 1870. aastatel. Mõlemad avaldasid koolile märkimisväärset mõju: Gebhardti nimega seostatakse protestantliku usumaali loomist, Dücker viis realistliku murrangu läbi maastikumaalis. Kuressaares sündinud kunstnikule iseloomulike lauge kalda ja madala horisondiga merevaadete kirjeldamiseks võeti kasutusele isegi mõiste «Dückeri horisont».