Ivo Uukkivi: kogu aeg peab väike surin sees olema

«Näe, roosad kajakad lendavad,» viipab Ivo Uukkivi, ja ma ei kahtle hetkegi ta sõnades. On videvikule lähenev soe sügisõhtu Viinistu rannakividel. Tuul sakutab vanu remmelgaid ja loobib merevett muulile sellise kirega, nagu peaks veel enne pimedat kõik ära rahmeldama.

Ehk oli tuul täpselt viiskümmend aastat tagasi, kui Ivo sündis, sama tooni. Ameeriklased marssisid Vietnami, Maria Callas seisis viimast korda laval, lauldes «Toscat», ja Tallinnas sõitis esimene trollibuss Estonia teatrist hipodroomini.

«Mu sünniaasta oli lootust ja ootusärevust täis, kõik oli ees ja midagi sai läbi. Aga paljust saadi aru hiljem, kui üldse,» ütleb Uukkivi sõnu aeglaselt ritta seades.

Räägib ta ikka tollest ajast? Või siiski tänasest?

Ivo hoiab kahe käega hiigelsuurt kruusi, mis täis oma aia ploome. «Proovi ka, mulle jubedalt meeldivad.» Magusad ploomid on. Need pole maast võetud, vaid oma käega puu otsast korjatud. Aga nädala pärast, täpselt sünnipäevaks, tahab Ivo mahedat mett. «Mulle väga meeldib idee Eestist kui mahedast maast. Sellel on jumet. Praegu on see veel teostatav. Mõne aja pärast seda enam ei tee,» arutleb ta ja jääb vait.

Olen Uukkivi teadnud ajast, mil ta teatrikoolist ellu astus. Varem oligi ta rohkem Velikije Luki Munk. Nüüd mees sellest ajast enam eriti ei räägi. «Kaua võib sama juttu ajada, midagi uut ju olnus ei juhtu,» rehmab ta käega.

Õige, aga miks ta toona algaja näitlejana siis sedasi silma jäi? Kes ta päriselt on?

Päev enne intervjuud ärkan keset ööd, Tallinn ei põle ja sibulad on talvevaruks punutud, kuid tean korraga: Uukkivi on alati olnud ühtmoodi nukker ja … vana. Juba 25 aastat tagasi. Ta pole eriti muutunud, ja samas sedavõrd, et on nüüd justkui veel rohkem endaks saanud. Muidugi on tal mõned kortsud näos ja elujälg silmis, ent nähtavat halli ei paista isegi habemes. «Korilase elul on tagajärjed,» muigab mees ja on siis edasi nukker.

Tegelikult läheb Ivol hästi. Sest praegu teeb ta selliseid töid, mis endale olulised ja rõõmu pakuvad, mitte nii, et peab. «Vahel ikka tuleb ka seda ette, mis on … no ütleme, et repertuaaris.»

Aeg venib, Uukkivi pööritab pöidlaid ja pistab ploome põske, kuid on vait. «Mõtlesin, et ütlen sulle intervjuu ära. Aga kahtlused on ju inimlikud, ja pealegi – mulle tundub, et juubeli puhul võiks paar mõtet valjult mõelda,» arvab näitleja, produtsent ja kunagine punklaulja Ivo Uukkivi, saatjaks hooti trummeldavad sõrmed. Ikka viis koputust paar-kolm korda järjest, ja paus.

Mängisid sel suvel teatripublikus vastakaid arvamusi tekitanud «Libahundis», olid Tammaru peremehe rollis. Kellena sa end tänases Eestis tunned?

Mõlema poolena tunnen, vaheldumisi: kord olen Tiina, kord Tammaru peremees, vahel tunnen end vanaemana. Seal näidendis oleme kõik kenasti esindatud, need jooned on meis kõigis olemas.

Kui Märt Meos [Ühendus R.A.A.A.M.] helistas ja ütles, et tal on mulle kaks märksõna: jakuudi lavastaja Sergei Potapov, šamaani lapselaps muide, ja Kitzbergi «Libahunt», olin sekundiga nõus, kuigi ei teadnud lavastajast midagi. Ka seda mitte, mis ta tükist teha kavatseb. Aga esimesest hetkest alates oli tunne kohe õige. Oma rahva lugu võõra lavastajaga teha on põnev. Selgus, et me oleme tegelikult vägagi sarnased.

Ma vaatan sind ka uue, teisema nurga alt. Sa ei tundu enam rabe rahurikkur või kohatu tõmbleja.

Ju ma olen siis aastatega kasvanud. Me ju olemegi siia sündinud, et kasvada. Areneda. Ja näitlejana töötamine kasvatab mind kui inimest.

Kuidas täpselt, on see suur lugemus?

Lugemine üksi ei aita, sa pead tunnetama läbi kõik loetu enda peal. Laval ja elus. Sa ju võid palju raamatuid läbi ahmida, aga kui ei taju, ei koge, siis pole sel mahul suurt tähtsust.

Miks sust punkar sai?

Punkarina sai olla vaba seal, kus ei olnud võimalik olla vaba. Me võtsime vabaduse olla ja teha, mida tahtsime. Meie eesmärk oli ka midagi välja näidata ja see nõudis julgust. Kusjuures ma ei olnud tollal üldse julge. Just selle kiuste tuli hirm ületada. Siin aitas ka alkohol palju kaasa. Punkarid minu nägemuses olid nagu antikehad, kes tekkinud süsteemi segadusse ajasid. Süsteemil oli usk endasse kadunud ja ta sõi iseennast, siis ilmusid välja veel sellised tegelased. Seda oli sel hetkel ühiskonnas vaja. Ja meile, et võiks enesele rahulikumalt näkku vaadata.

 

Praegugi on punkareid. Mille eest või nimel nemad kõnelevad? Mõistad sina kunagise punkarina nende eesmärki?

Ei tea öelda, sest ma pole nende praeguse tegevusega kursis.

Kuid tagasi tulles julguse juurde: olid sa toona enda üle uhke?

Ma arvan, et mingil hetkel olin küll, aga selle uhkusega on nii, et parem on mitte olla uhke. Tegime toona seda, mis vajadus õhus oli.

Praegugi on punkareid. Mille eest või nimel nemad kõnelevad? Mõistad sina kunagise punkarina nende eesmärki?

Ei tea öelda, sest ma pole nende praeguse tegevusega kursis.

Kuid tagasi tulles julguse juurde: olid sa toona enda üle uhke?

Ma arvan, et mingil hetkel olin küll, aga selle uhkusega on nii, et parem on mitte olla uhke. Tegime toona seda, mis vajadus õhus oli.

 

Põhjust uhkust tunda on sul elus ometi olnud, või sa ei tihka olla?

Olen olnud uhke küll, ja kaugel see ülbuski uhkusest on. Aga sellega on nii nagu selle põiega viisu, põie ja õlekõrre laulust. Tõmbad enda õhku täis ja ... siis oled oma uhkuses kinni, kuni lõhki lähed. Põis tuleb tühjaks lasta. On kergem.

(Paus)

Parem tee, mida teed, ja kui midagi välja tuleb, siis on hästi, ja tee lihtsalt edasi. Vahel võid endale pai ka tasakesi teha. Aga ega ma end väga ei kiida küll. Kui, siis vahel.

Miks?

Oh, need küsimuste küsimused – räägime edasi, äkki saad sa me vestluse lõpuks sellest paremini aimu.

Miks Viinistu ja Pärispea sulle olulised on? Teatritegemine on iseasi, kuid ma eeldan, et kuna tulid, kruus ploome täis, on sul kuskil siin miski, mille pärast siia tahta.

Ongi, sest linnast on vaja eemale saada. Tallinn on üsna närviline koht, seal on nii palju, et kui ära ei käi, upud. Maal on kõik selgem.

Muidu elad ikka pealinnas, selles hallis majas?

Jaa, ikka. Kusjuures olen vahel ikka mõelnud, et peaks ta üle värvima, aga pole aega ja värvi praegu. Eile mõtlesin, et võiks oranžiks värvida.

Ossa süda, miks nii edev värv?

No tuli selline mõte. Üks teine päev mõtlesin, et teeks äkki valgeks. Siis aga tundub ilus hoopis roheline.

Maja värvimine olemuselt ju tore tegevus. Värvinud olen ju kõvasti. Töötasin koolipõlves maalrina, mõnus amet, värvi lõhn hakkas pähe, tegi pisut purju ja kogu aeg olime eufoorias, kui värvimas käisime. Kindlasti tuli sellest ka tervisele kahju, aga noh, mõnus oli.

 

Kunagi vaatlesid sa lindegi. Viinistul on neid hästi näha. Vaatad ka?

Just täna jälgisin binokliga herilaseviusid (aasta lind 2015 – P. K.), neid on sel sügisel palju olnud. Ega ma alguses ei teadnud ka, keda vaatan, pärast uurisin järgi. Nüüd tunnen juba ära. Nad vist peatuvad siin, et edasi lennata. Või tagasi?

Tahaksid sa kaasa lennata?

Jaa, ja ma lendangi. Vahel tunnen küll niimoodi. Näiteks siis, kui mõistan lihtsust. Seda, et sa ei jõuagi kohale, kui pead [vaid] sihtkohta jõudma. Kohal olla tuleb kogu aeg, mitte püüda jõuda kuhugi. Ma ei väida siin, et oskan olla, aga neid hetki on olnud. Isegi üks selline kohalolu sekund on juba suur asi. Sisemist mõttevadinat on liiga palju, see segab.

Kes su sees sedasi lärmab siis?

Ikka mina ise. Lõputu sisedialoog.

Kunagi vaatlesid sa lindegi. Viinistul on neid hästi näha. Vaatad ka?

Just täna jälgisin binokliga herilaseviusid (aasta lind 2015 – P. K.), neid on sel sügisel palju olnud. Ega ma alguses ei teadnud ka, keda vaatan, pärast uurisin järgi. Nüüd tunnen juba ära. Nad vist peatuvad siin, et edasi lennata. Või tagasi?

Tahaksid sa kaasa lennata?

Jaa, ja ma lendangi. Vahel tunnen küll niimoodi. Näiteks siis, kui mõistan lihtsust. Seda, et sa ei jõuagi kohale, kui pead [vaid] sihtkohta jõudma. Kohal olla tuleb kogu aeg, mitte püüda jõuda kuhugi. Ma ei väida siin, et oskan olla, aga neid hetki on olnud. Isegi üks selline kohalolu sekund on juba suur asi. Sisemist mõttevadinat on liiga palju, see segab.

Kes su sees sedasi lärmab siis?

Ikka mina ise. Lõputu sisedialoog.

 

Mida see Ise sulle räägib?

Igast joga ajab. Nojah, aga tervikuna olen see ju ikka üks Mina. See, kes mulle meeldib minus, ja see, kes ei meeldi minus, on ju ikka minus. Käsikäes. Neid ei saa lahutada. Kuigi ma kunagi lapsena tegin seda. Lõin täpselt lahku väga peene nipiga.

(Paus)

Mul oli kooliajal kaks päevikut. Ühte lasin panna kahed ja kolmed, märkused ja hilinemised, teises olid neljad, viied ja kiitused. Ühel päeval unustasin oma paha poole kogemata koju... õhtul järgnes kohtumine vanematega: «Noh, tule siia, kuidas koolis läks? Näita päevikut.» Ma siis näitasin. Vanemad näitasid ka – seda teist päevikut. Vaatasin oma pahemat poolt, sitt tunne oli. Edaspidi käisin koolis ühe päevikuga.

Karistust … ma ei mäleta, aga midagi kindlasti oli. Aga millest see tingitud oli, et väike laps midagi sellist ette võtab? Ma kasvasin üles sellises maailmas, kus peaaegu kõik tegid seda, küll teisel moel, aga üldiselt oldi kahepalgelised.

Kas õpiksid nüüd midagi rohkem või suurema huviga kui tollal?

Koolipoisina sa ju ei tea üldse, mida elus vaja võib minna. Ja seepärast ei usu ma, et täna olnut korrates midagi rohkem õpiks. Ei õppinud ma toonagi eriti suurt. Hea, et ei õppinud, seda ei läinudki vaja. Joonistamine meeldis, aga seda ei pidanud õppima.

Üleminek on sinu elus oluline sõna – üleminekuaega sündinud, üleminekukursusele astunud ja sellega teatrikooli ajalukku läinud. Tänaseks oled sa üleminekueas... Hakkab miski sul lõpuks üle ka minema?

Ühel päeval just avastasin, et hakkan vaikselt puberteedist üle saama – oli selline märkamine. Päris naljakas tunne. Isegi naersin natuke. Ära tunneb selle sellest, et tekivad mingid pisikesed rahuilmingud. Ei tõmble enam nii palju.

Mõned nimetavad seda vananemiseks.

Ei, see ei ole see… veel ei ole. Aga võib-olla on ka. Mis vahet seal on? Mis on üldse vanadus? Periood on see ju vaid. Üleminek on meil ju kogu aeg käsil, vahel läheme meie, vahel minnakse meist. Mõni asi läheb mööda. Vahel tuleb ka lihtsalt üle ja mööda lasta. Ja kui perioode ei loe, siis on ühel hetkel lihtsalt elu. Jah, siis on elu mõistmine lihtsalt.

Seesama suvine «Libahunt» – kas selle aeg oli nüüd?

Jah, just nüüd ongi kõige õigem aeg. Mul on viimasel ajal nii, et olulised etendused tulevad just siis, kui on kõige õigem aeg nende tulemiseks.

Kas te lavastusele tagasisidet ka olete saanud?

Olen kuulnud, et paljusid on see väga sügavalt liigutanud. Teised on öelnud, et ülepingutatud või et ei vastanud ootustele. Me ei tegele teatris ootustele vastu tulemisega. Mida saad sa oodata? Ootusega paned end lukku, lõpuks istudki luku taga ja pettud, sest ei saanud seda, mida ootasid. Loll lugu. Istu, vaata, võta vastu, mida pakutakse, ja lase endast läbi. Ainult nii võid elamuse saada. Eelarvamuse või ootusega tulles võib terve etenduse ära rikkuda, kui selliseid vaatajaid palju on. Eelarvamusega pole mõtet vaatama tulla.

Kas sa teatriteoreetik Stanislavski kirjutatud mahuka suurteose oled juba läbi lugenud?

(Naerab.) Ei ole. Seekord jäi kuskil kolmveerandi peal kinni.

Mis sinu kui näitleja jaoks siis pühakiri on?

Mina ise. Teen hommikul silmad lahti ja kohtun enesega. Mõnikord ei kohtu ka. Teinekord on valus. Väga. Vahel on kurb, vahel on naljakas.

Mis su hommikul voodist välja ajab?

Uni saab otsa ja vetsu on vaja minna…

Ja kus see pühalikkus nüüd siin on?

(Naerab jälle.) See ongi igas tegevuses, hambaid pestes võib ka tulla teadmine, mida sul on hetkel inimene olemiseks vaja.

(Paus)

See on hetkes, mil saad aru millestki või iseendast. Mõistad end olevikus oma mineviku pealt.

 

On sul minevikus midagi, mida jätaksid tänase teadmisega tegemata?

Öelda võiks ju nii küll. Aga tead, ma arvan, et ega ma ei jätaks midagi tegemata ka nüüd, kui saaks uuesti teha, sest see ei oleks ju tänane mina siis. Kes siis jätaks need asjad tegemata?

Näiteks... ah las jääb. Me tunneme süüd minevikus tehtud asjade pärast. Ja tänu sellele süüle, või teole, mida sa tegid, hakkad sisimas põlgama ennast, mida sa omakorda endale ei tunnista. Ei teadvusta isegi. Aga see on olemas. Sügaval sees. Piitsutad hooti. Kuid igal sellisel hetkel teed sa enesele tohutult halba. Sest no kuidas sa elad edasi peidetud teadmisega, et põlgad ennast. Sa ehitad endale seina vahele – ühel pool oled sina kui süüdistaja, teisel pool sina kui süüdistatu. Kes sa siis oled? Enese süüdistaja. Siis hakkad endale kaitsjaks ja ka kohtunikuks. Istud selles segaduses ja hakkad enesele nägusid tegema. Vahetad maske, oled keegi teine. Ei mõista oma käitumist, sest sa ei suuda enesele enesega toimuvat teadvustada.

On sul minevikus midagi, mida jätaksid tänase teadmisega tegemata?

Öelda võiks ju nii küll. Aga tead, ma arvan, et ega ma ei jätaks midagi tegemata ka nüüd, kui saaks uuesti teha, sest see ei oleks ju tänane mina siis. Kes siis jätaks need asjad tegemata?

Näiteks... ah las jääb. Me tunneme süüd minevikus tehtud asjade pärast. Ja tänu sellele süüle, või teole, mida sa tegid, hakkad sisimas põlgama ennast, mida sa omakorda endale ei tunnista. Ei teadvusta isegi. Aga see on olemas. Sügaval sees. Piitsutad hooti. Kuid igal sellisel hetkel teed sa enesele tohutult halba. Sest no kuidas sa elad edasi peidetud teadmisega, et põlgad ennast. Sa ehitad endale seina vahele – ühel pool oled sina kui süüdistaja, teisel pool sina kui süüdistatu. Kes sa siis oled? Enese süüdistaja. Siis hakkad endale kaitsjaks ja ka kohtunikuks. Istud selles segaduses ja hakkad enesele nägusid tegema. Vahetad maske, oled keegi teine. Ei mõista oma käitumist, sest sa ei suuda enesele enesega toimuvat teadvustada.

 

Segadusest välja tulla on jube keeruline…

… ja pidevalt tuleb uusi hetki peale, kui sa ei saa näiteks millegagi hakkama või teed midagi ja mõistad end hukka. Nii paned endale kogu aeg ära, naksti ja uuesti. Aga kellele sa siis lõpuks kahju teed? Endale ju. Ja teistele ka. See toimubki me ümber praegu. Süüdistatakse ja tuntakse süüd, risti-rästi kaitstakse ja mõistetakse kohut. Aru saamata, kust see kõik tegelikult tuleb.

Lõpuks inimene poob end enesesse, ennast mõistmata. Ainus võimalus sellest välja tulla on enesega rahu teha. Vaata enesele rahulikult näkku, lepi sellega, kes sa oled, ja ongi kõik. Seda on lihtne rääkida, aga teha vist mitte.

Lihtne jah. Sõnadele kaalu aga annab teadmine, et sinu jaoks ei ole need tänaseks enam pelgalt sõnad – oled sellise arengu läbi teinud. Sul on kogemus.

Jah, hetkeline kogemus on olnud, ja teadmine, et kui sünnib mõistmine, siis ongi parem. Seda tuleb meeles hoida. Seda, millised me oleme. Jakuudi lavastaja ütles: «Ma olen oma isa poeg. Ja tema omakorda oma ja nii edasi.» Me kanname kõiki eelnevate põlvede mustreid endaga kaasas ja elame nende järgi kohandudes. Pealispinnal võib miskit muud olla, aga põhiolemus on sama.

Nii või teisiti tuleb kuskilt ju uusi häirivaid mustreid, aga siis oled lihtsalt tähelepanelik, märkad ja teed süütundega rahu eneses.

Millest süütunne tuleb?

Kui ühe inimese eluga piirduda, siis ikka lapsepõlvest. See, et sa ei ole praegu endaga rahul, tuleb sellest, et sinuga ei oldud rahul. Sa tead ju seda tunnet, sa ei ole enesega rahul, sest sa mäletad, et sinuga ei oldud rahul. Tegid mingi pahanduse, pärast tundsid süüd, said karistada, koolis tegid midagi halvasti, said halva hinde, kodus tundsid süüd, koolikaaslased, kolleegid, lõpuks juba võõrad inimesed. Ikka et tee paremini ja püüa rohkem, tunned, et sa ei ole piisav. Ja süütunne muudkui kasvab, koos sinuga. Vanavanemad ja vanemad aga ei saanud sinu murest isegi aru, sest nii on meil ju mitmeid põlvkondi kasvatatud siin: «Sunni ennast, pinguta kõvemini, püüa rohkem» jne. Nemad tegid ju sama, see oligi normaalne.

Lõpuks oled koos süütundega suureks saanud ja eladki müüriga eneses, ühel pool süüdistaja, teisel pool süüdistatav, nagu enne rääkisime. Ja sinu suurim hukkamõistja oled sa ise.

Huvitav, miks oleme me nii kodeeritud? Loomad ju ei tunne süüd, miks siis inimesed tunnevad…

Mulle tundub, et meie süütunne võib olla pärit ajast, kui meid ristiusku pöörama hakati. Te kõik olete patused, jumal karistab, põlete põrgus. Sealt sügavalt on pärit süü ja hirm. Mis omakorda osavalt teisenedes meid siiani saadab. Sealt ka kõik vastuolud ja kannatused. Algpõhjus on tegelikult tühi.

 

Oled sa ise isana suutnud selle mineviku nabanööri läbi lõigata? Oskad neid vigu oma laste puhul vältida?

Tegelen sellega, ent usun, et jah – sellele ma enne viitasingi, öeldes, et hakkan puberteedist välja tulema.

Panen praegu ise väga hästi tähele, kuidas olen lapsi süüdistanud, ja päris rängalt. Sest olen need hetked oma lapsepõlvest ära tundnud. Ja ma ei süüdista praegu oma vanemaid, nende elu on olnud kordades karmim kui meil siin praegu, mis meil viga, võib öelda, lihtsalt see on see koht, kus me muutuma peame. Kuid mitte alati pole ma suutnud neil hetkedel end vanast taagast lahti lasta. Oled nagu automaatpiloodil… Isegi kui murdosa sekundiks teadvustad, lipsad ikka tagasi, olles lõpuks jälle enda peale vihane. Kõige alus on suur süütunne, hirm süüdistatud saada ja vajadus teisi oma hädades ja hirmudes süüdistada. See käivitab ka praegu meie ühiskonnas viha- ja hirmuprotsessid.

Oled sa ise isana suutnud selle mineviku nabanööri läbi lõigata? Oskad neid vigu oma laste puhul vältida?

Tegelen sellega, ent usun, et jah – sellele ma enne viitasingi, öeldes, et hakkan puberteedist välja tulema.

Panen praegu ise väga hästi tähele, kuidas olen lapsi süüdistanud, ja päris rängalt. Sest olen need hetked oma lapsepõlvest ära tundnud. Ja ma ei süüdista praegu oma vanemaid, nende elu on olnud kordades karmim kui meil siin praegu, mis meil viga, võib öelda, lihtsalt see on see koht, kus me muutuma peame. Kuid mitte alati pole ma suutnud neil hetkedel end vanast taagast lahti lasta. Oled nagu automaatpiloodil… Isegi kui murdosa sekundiks teadvustad, lipsad ikka tagasi, olles lõpuks jälle enda peale vihane. Kõige alus on suur süütunne, hirm süüdistatud saada ja vajadus teisi oma hädades ja hirmudes süüdistada. See käivitab ka praegu meie ühiskonnas viha- ja hirmuprotsessid.

 

Kas sa hirmu tunned kodanikuna?

On olnud kartmise hetki küll ja veel. Praegu on juba rahulikum periood. Ei ole enam karta midagi muud peale iseenda hirmu. See on ju sinu sees.

Rahuliku elu lõppemist ei karda?

Nüüdsel ajal ei pea seda kartma … samas vaata, ma lähen ka praegu lavale väikese närviga. Seda võib võtta ka kui hirmu, aga tegelikult on see hoopis hea märk. Erutus. Elunärviga on samamoodi. Pisike surin peab sees olema. See vähemalt võiks nii olla – et pidevalt on huvi, eluhuvi.

Näed sa vahel painavaid unenägusid?

Ma tõesti näen väga lahedaid unenägusid. Täna nägin näiteks, kuidas Priit Pedajas ajas mind püstoliga taga, see oli tegelikult üsna naljakas. Kummaline, ma näen teda päris tihti unes. Huvitav, mida see tähendab?

Sõnumiga unenägusid näen ka päris tihti, laiemale ringkonnale ma nüüd ehk ei räägi, mõnest neist saan alles aastaid hiljem aru. Need uned, mis meelde jäävad, on olulised. Kui ta meelde juba jääb, järelikult on oluline.

On sul siis ka mõni korduv motiiv?

Murdlained on korduv motiiv. Neid näen ikka siis, kui elus päriselt ka lainetab. Igas mõttes.

Kord ookeanis ujudes tuli tohutu laine, mis tekitas isegi hetkelise hirmu ja ma proovisin ennast päästma hakata tema käest. Hakkasin lainele vastu ja sain korralikult haiget. Lainel tuleb end kanda lasta, mida hiljem tegin ja see oli võimas. Pole erilist mõtet vastu hakata hoomamatutele jõududele. Lase ennast kanda, Veel parem, õpi surfama!

Aga unedest rääkides: vahetult enne Jaapani tsunamit [2011. aasta kevadel, sama aasta suvel sai Ivo jälle isaks] oli mu elus näiteks selline periood, kui jälle murdlaineid unes nägin. Vaevalt et ma nüüd päris maavärinat ette nägin, oma elu pigem. Ütlesin veel unes teistele, et vaadake, millised lained! Ma näen selliseid tavaliselt unes.

Mis su elus toona oli sellist, mis muutis ja uue suuna andis?

Tegime lavastuse «Õitseng» proove. Murranguline etendus oli. Minu ja meie kõigi jaoks. Minu jaoks andis see alguse väga paljudele asjadele. Protsess oli äärmiselt huvitav, sellest peaks raamatu kirjutama. Aga las ta jääb sinna, kus ta oli. See protsess käib tegelikult siiamaani. Mõnest asjast saan alles nüüd aru, näiteks eile, kui mõtlesin intervjuule sinuga... Pole vaja rääkida sõnu, millele sul katet ei ole. Ja mida ma praegu teen?! Aga olgu. Mul ju juubel. Räägin, mis tahan. Arvan, mis tahan.

Arvamine on ju ka leevendamine või annab võimaluse küsida – tsiteerides klassikuid –, et mis on pildil valesti.

Midagi ei ole valesti, kõik on õigesti.

Mureks ei ole seda vaja nimetada, see kõik on tegelikult normaalne protsess, mis toimub. Meil on suur õnn elada praegusel ajal, siit on võimalik tõusta. Vaatame rahvana iseendale otsa, saame teada, millised me tegelikult oleme. Kõik joonistub puhtalt välja. Praegu on võimalus ring katkestada ja liikuda edasi, et ei peaks kõike otsast alates uuesti kogema.

«Libahundis» on ju samuti. Tammaru perekonnale antakse võimalus – Tiina kõnnib uksest sisse ja ta võetakse avatud südamega vastu, kuni lõpuks ühiskondliku surve tõttu hüljatakse. Sest nad ei kuula enam oma südant, vaid süütunnet, hirmu, mõistust. Uus võimalus lastakse käest, pekstakse eemale ja lõpuks see pere hääbub, hääbub groteskselt. Tammarulased ei ela edasi.

Mind valdas teie lavastust nähes millegipärast suur kahjutunne, nukrus Tammaru-pere mõistmatuse üle. Oskad sa öelda, miks?

Näitemäng ongi selleks, et me näeksime tervikpilti ja mustreid, mida hiljem ära tunda, kui ise sama küsimuse ees seisame. Seega ei saa ma öelda, et mul on kahju kõige üle ja pärast. Sest õnneliku lõpuga loo puhul ei oleks ju midagi arutleda. Ehk oligi see õnnelik lõpp. Kui nii edasi oleks läinud, mis lõpp sealt siis veel tulla oleks võinud. Kahju on sellest, kui me oma elus midagi taolist ei märka.

Millest on sul veel kahju, kui end nüüd teatrist välja, ellu sisse mõtled?

Kahju on sellest, et palju tegeldakse ebaolulisega. Meeletult palju, teen seda ise ka päris palju – asendustegevused. Samas, kust me teame, et see ebaoluline on, millekski on ka need asjad vajalikud.

Mida me siis ootame – valget laeva ei tulnud, viimnepäev lükkub edasi.

Väga hea!

Ma ka ei tea, mida me ootame. Buss on ainus, mida võiks. Muidu aga tuleb lihtsalt vastu võtta. Ja anda.

Neist parem tundub ikka lihtsalt niisama olla. Paljud nii teevadki, mõni ei loe isegi uudiseid. Aga sina?

Lasen silmad üle, sest üha enam tundub mulle, et uudised on meie vaenu ja viharatta hammasrattad. Oskad sa öelda, mida tundis muidu salliv inimene, kui Vaos maja süüdati? Julgen arvata, et isegi temas võis korra kihvatada sallimatus selle süütaja vastu. See võib toimuda ka peidetult, et ei tunnista endale, et nii tunned. Ja see on hullem veel.

Mida sa ise tundsid?

Segased tunded. Süütaja on ju kasvanud siinsamas meie hulgas. Ta on üks meist. Arvo Pärt on ka üks meist. Kes iganes siin on üks meist.

 

Libahundi Tiina kasvas ka meie hulgas, kuni me ta lämmatasime.

Just seetõttu alustame sellest, et nad on ju inimesed.

Enamus on segaduses inimesed. Võtame nad vastu ja elame edasi. Elame edasi. Selle mittemõistmine aga on üks hullemaid seiku. Pole vaja ennast kellestki paremaks, aga mitte ka halvemaks pidada. Jah, just uhkus on see, kui me ennast kellestki paremini tunneme. Teine äärmus on, et ma pole midagi väärt. Mina olen nende kahe vahel pendeldanud küll ja veel.

(Paus)

Küsisid enne, kas ma olen uhke. Kohe kui hakkan uhkust tundma, tõmban tagasi. Ma lihtsalt saan alati miskipärast vastu näppe, kohe kui uhkeks lähen. Hoopis parem on tunda rõõmu millegi muu üle, kui oli väga hea etendus näiteks. Kui tunned, et kellelegi on midagi korda läinud, publikule saalis, endale, partneritele. Sellest saab paraja energiamatsu. Iga etendus toimib vaid publikuga koos. Kuni mõlemad pooled on laetud – ühine kohalolu on rõõm. Seda juhtub harva, aga selle tunde pärast lähengi näitlejana lavale. Kui nii tunnen, siis tean, et inimesed on kohal olnud, nad on hetkeks «ära võetud» ümbritsevast ja seesolevast mürast ja me kogeme koos midagi suurt, mis muudab meis midagi, puhastab, sisemine mulin lakkab hetkeks.

Libahundi Tiina kasvas ka meie hulgas, kuni me ta lämmatasime.

Just seetõttu alustame sellest, et nad on ju inimesed.

Enamus on segaduses inimesed. Võtame nad vastu ja elame edasi. Elame edasi. Selle mittemõistmine aga on üks hullemaid seiku. Pole vaja ennast kellestki paremaks, aga mitte ka halvemaks pidada. Jah, just uhkus on see, kui me ennast kellestki paremini tunneme. Teine äärmus on, et ma pole midagi väärt. Mina olen nende kahe vahel pendeldanud küll ja veel.

(Paus)

Küsisid enne, kas ma olen uhke. Kohe kui hakkan uhkust tundma, tõmban tagasi. Ma lihtsalt saan alati miskipärast vastu näppe, kohe kui uhkeks lähen. Hoopis parem on tunda rõõmu millegi muu üle, kui oli väga hea etendus näiteks. Kui tunned, et kellelegi on midagi korda läinud, publikule saalis, endale, partneritele. Sellest saab paraja energiamatsu. Iga etendus toimib vaid publikuga koos. Kuni mõlemad pooled on laetud – ühine kohalolu on rõõm. Seda juhtub harva, aga selle tunde pärast lähengi näitlejana lavale. Kui nii tunnen, siis tean, et inimesed on kohal olnud, nad on hetkeks «ära võetud» ümbritsevast ja seesolevast mürast ja me kogeme koos midagi suurt, mis muudab meis midagi, puhastab, sisemine mulin lakkab hetkeks.

 

Mõtlesin praegu hoopis lilledele, mida näitlejatele etenduse lõpus lavale tuuakse. Mina olen end vahel seetõttu saalis kehvasti tundnud, et pole märganud lille kaasa viia…

Vat-vat, näe, juba leiutad jälle hingele koormat. Pisike asi, aga juba keerad endale käkki siin. Tunned teiste pärast süüd. Kunagi ma tundsin end süüdi, sest sain mobiiltelefoni. Mitte päris esimesena, kuid paljudel veel polnud, ja ma tundsin süüd nende ees, et mul on. Tegelikult peab lihtsalt endaga rahu tegema, enne ei muutu väljas ka midagi.

Sa puistad elutarkust siin. On siis hüüdnimi Munk sulle tänaseks uue sisu andnud – su mõtted sobiks mõne pühamehe huulilegi? Praktiseerid sa midagi?

Miks sa arvad, et need kõik minu mõtted on? See endaga rahu tegemise mõte pole kindlasti minu mõte. Kust mõtted tulevad? Kindlasti olen kuskilt lugenud ja nüüd kordan nagu papagoi ja miksin kokku, nagu tänapäeval kombeks. Tüüpiline mõttemüra. Kui ma ka nende sõnade järgi elada ka oskaks. See juba oleks midagi väärt.

Aga usun, et mõistmine tuleb ikka siis, kui ta ükskord tuleb. Püüdlemine selle poole ei vii kuhugi. Kui püüad, siis jookseb eest ära. Sa ju ei püüa naerda, vaid naerad. Püüa siis olla... või mitte püüda olla.

Nüüd kõlad sa juba kui Hamleti monoloog. Mis su 50. sünnipäeva etendus ongi?

(Rõkatab naerda.)

Tead, me otsustasime Lauri Laglega, et teeme «Hamleti» siis, kui ma saan 60. Nii vanalt, nagu mina praegu, ei saa Hamletit mängida, sest Hamlet on ikka kolmekümnene. Aga siis on 2 x 30. Siis juba võib nagu. Ants Eskola tegi selle rolli 58-aastaselt. See oli nüüd kohatu võrdlus. 50. sünnipäeva peo teen etendusega «Hävituse ingel» ja nädal enne seda on mul iga päev etendus VATis ja draamateatris.

Aastaid tagasi ütlesid, et õppida tuleb kõigilt ja kogu aeg – mida sa oma lastelt oled õppinud?

Kas sa tahad konkreetselt või? Ma näen nende pealt, kui palju mul veel õppida on. Tänu lastele jõudsin selleni, et ma ei tohi last ennast süüdi tundma panna. Nagu ise tundnud olen. Nad õpetavad mulle praegu seda, et me peame seda väga tähele panema, et ei läheks jälle nii, nagu põlvkondi varem tahtmatult läinud on. Et sa ei annaks lastele edasi segadust tekitavat liini, mis su kahestab.

Lapsed näitavad mulle koha kätte ja tirivad minus halastamatult esile selle, mida ma endas näha pole tahtnud.

Aga puukoorest paati oled sa ju ka teinud?

Muidugi. Mõned koored on alles, üks suur ootab tegemist. Purjedega tegime eelmisel suvel just, kasetohust oli puri, just täna leidsin selle paadi, puri oli ära tulnud, aga ilma on ka hea paat. Aga see suurem tuleb kevadel käsile võtta.

See on ilus tulevik, mõtled sa sellele sageli?

Ma tegelikult ei oska end kaugele ette mõelda. Nooruses ei osanud ma ennast üldse kaugemale kui 35. eluaastani mõelda. Ja ka siis oli see vaid number, mitte et milline ma võiks inimesena olla. 50 oli täielik ulme. Nii ei oska ma ka end vanaisaks mõelda või kuidagi teisiti – ja see poleks õige, sest sa ju paned niiviisi mingis mõttes oma tuleviku lukku. Lood mingi pildi, mida enesele märkamatult siis püüad elama hakata. Tuleb, mis tulema peab.

Mis sulle haiget teeb?

Väga paljud asjad on haiget teinud. Seda teeme ka enamasti enestele vaid ise. Füüsiliselt ka keegi teine, aga hingeliselt teeme endale valu ikka ainult ise.

Mis sind vihale ajab?

(Mõtleb pikalt)

Millal ma viimati üldse vihastasin… Jaa-hah, vihale ajab see, kui vihastad ja märkad, et vihastasid, siis vihastad selle peale, et mis ma kurat vihastasin nüüd jälle mingi mõttetu asja peale – oled viharingis ja ei saa välja. Ikka ise on tehtud kõik me hädad ju. Vanapaganale valas Kaval-Ants sulatina silma. Kaval-Ants ütles Vanapaganale enda nimeks olevat Ise. Kui Vanapagan, sulatina silmas, mööda küla ringi jooksis ja röökis ning teised küsisid, et kesse tegi, siis Vanapagan vastas, et Ise tegi. See nüüd ei käi küll selle jutu juurde, lihtsalt tuli meelde. Siiski, kui meie sisemine Kaval-Ants meie sisemisele Vanapaganale tina silma valab, siis jah ikka ise tegi. Näitlejaamet on mind arvatavasti skisofreeniliseks teinud.

(Paus)

Kõik toimub siis, kui on aeg, kui vaja on, varem ei toimu midagi. Näiteks nagu mu maaliminegi. Vaja on õiget aega, ja kui vaja, siis maalin. Kord see ju täpselt niimoodi algas – oli sobiv tühi koht seinal, mis oli vaja pildiga täita. Hiljem oli vaja näitus ja kalendergi teha. Pildid kinkisin ära. Ühe pildi müüsin ka prooviks. Aga see tegevus ei meeldinud mulle. Mõni alles ka.

Raamatust oli ka ühel hetkel kuskil juttu, ent trükist lubatud pealkirjaga «Palja P-ga moonipõllul» juubeliks ei ilmu. Miks?

No vaat see elulooraamat moonipõllust oli nali tegelikult. Jah, mul on palju naljakaid ja absurdseid lugusid enda elust. Aga vast pole veel üht raamatut siia pikka rivvi juurde vaja. Eks näis.

Mis sinust siis käega katsumiseks alles jääb?

Palju erinevaid puid jääb, keda olen istutanud. Mulle meeldib taimedega tegeleda. Kaks majakest olen ka renoveerinud, needki on kaduvad. Mis meist üldse järele jääb? Mis meist saab? 

Ahjaa, tohutu ökoloogiline jalajälg jääb meist järgi elu jooksul kogunenud prügi. Vaja on elada nii, et seda prügi vähem oleks. Seda olen ma siis nüüd püüdnud.

Tegelikult oled sa tõesti palju teha jõudnud, nüüd võiks ju juba vaikselt aianurgas istudes vaadata, kuidas ploomipuu kasvab.

Kusjuures see on hea mõte. Inimesed peaks ka kasvama nagu puud. Käsikäes. Ma ka kasvan. Habe vähemalt ja küüned kasvavad. Kasvamine ongi elu mõte. Vahel tundub, et võtan endale elus enda jaoks kõige raskemaid tegemisi. Intervjuu andmine on ka raske tegevus minu jaoks.

Mis su elust jäädavalt kadunud on?

Miski ei kao, kõik on kaasas. Suitsetamise ja alkoholiga ei tegele enam ammu, sest ei pidanud vastu. Soovitan teistelegi. Suitsetamist tuleb vahel seoses tööga ette, see on siis minu jaoks päris naljakas. Võtab pea surisema ja jalad nõrgaks.

Kuidas sa sellisest olukorrast edasi lähed?

Teen siis värisevi jalu edasi.

Aga alkohol?

Ei soovi. Paar aastat tagasi proovisin, polnd paremaks läinud. Mõttetu tegevus.

On sul üldse sõltuvusi siis?

Lilled, heinamaa, päikesepaiste...

Nutad vahel ehk ikka…

Nutan ikka, teatris ja kinos saan tihti silma märjaks, ega ma nimest hoolimata mingi kivitükk pole. Eri põhjustel, kui tuleb, siis tuleb. Jaa, kui sibulat koorin või mädarõigast riivin. Hommikul ärgates pisarad voolavad. Haigutusega tuleb pisar silma – millest, pole uurinud.

Aga muidu tundub, et elad elu parimat aega.

(Vaikib pika viivu, vaeb nähtavalt elupilte eneses)

Jah, võib nii mõelda küll.

Kas sa oled edev mees?

Vahel väga, teinekord üldse mitte.

On sulle öeldud, et oled olemuselt kurvapoolne?

Ega kurb nägu veel kurvaks tee. Olen vahel ka väga rõõmsameelne.

Oled sa kindel, et tahad Tallinna tagasi tulla, kui sügis mereäärse elamise liiga tuuliseks pöörab?

Ei taha kohe tulla, aga mind vajatakse linnas, täpsemalt öeldes linnades. Vaja sõita tööga seoses Tartu, Stockholmi ja Tokyosse.

Miks Jaapanisse – lähed samuraiks?

Mind valiti ühte Jaapani filmi. «Onodera» on viimane film filmide seeriast, mis mälestavad sõja lõppemise 70. aastapäeva lootuses, et mineviku vigade kaudu suudame leida oma tuleviku.

Eestis teen kaasa Toomas Hussari uues filmis «Luuraja ja luuletaja» ja Mart Kivastiku telefilmis «Õnn tuleb», mängin eesti meest.

Tagasi tulles hirmude juurde – kardad sa homse pärast või et milline maailm su pisipojale jääb?

Tundub, et käes on järjekordne ärkamise aeg ja suured muutused. Tuleb teha nii palju kui võimalik, et see maailm, mis meist meie lastele jääb, elamiskõlblik oleks. Sõna otseses mõttes puhtam maailm. Kus meid ei valitse sügavates kompleksides hullud.

«Libahunt» käivitas midagi. Oled sa kindel, et see käivitas meid õigesti?

Usun küll, et see etendus käivitab meid õigesti. Sest kui me lavastajaga kokku istusime ja arutasime, mida see tükk meile tähendab, siis jõudsime kõik varem või hiljem hirmuni. «Ahah,» ütles tema. «Et teeme siis hirmust selle loo.» Hirm, süü, viha. Meie praegusaja teemad kolmekesi.

Üks küsimuste küsimus on meil kõigil oma koha leidmine siin elus. Kas sina juba tead vastust?

Mul on elus mitu kohta. On mul siis vedanud või mitte, aga enamus neist on üles leitud. Ka see, kus mu(l) koht(a) pole.

Ja ikkagi – kus on su koht?

See koht on südames. Mitte peas.