Muinsuskaitseameti juht: mälestiste nimekiri võiks lühem olla

Kalev Uustalu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Riigil pole mõtet võtta mälestisena kaitse alla kultuuriväärtuslikke objekte, kui neid tegelikult kaitsta ei suudeta, tõdeb muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu.

Kui palju on praegu Eesti Vabariigis arhitektuurimälestisi, mis vajaksid kohe renoveerimist?

Renoveerimist vajavate objektide arv on tuhande juures. Kui avariiline üks või teine ehitis on, on hinnangute küsimus. Näiteks hiiglaslik Patarei vangla Tallinnas on meie hinnangul avariiline, ent ometi seda kasutatakse.

Avaliku sektori asutused kasutavad tihti mälestisi oma igapäevases tegevuses. Kui hea omanik riik mälestistele on?

Praegu hakkab rakenduma riigi kinnisvarastrateegia. Selle käigus tahetakse kõik avaliku sektori hooned anda hallata Riigi Kinnisvara ASile (RKAS). Selles kavas pole aga läbi mõeldud, mis saab hoonetest, mille riik on kaitse alla võtnud.

Kas muinsuskaitse seisukohalt oleks hea, kui riik üritaks võimalikult palju oma asutusi paigutada muinsuskaitsealustesse hoonetesse?

See oleks hea mõte, siis lööks ühe hoobiga kaks kärbest. Ühelt poolt saaks säilitada väärtuslikud objektid, nendes oleks elu ning teiseks saaks riik oma tegevuseks vajaliku tööpinna.

Kas on mõtet pidevalt suurendada kaitsealuste objektide nimekirja, kui neid hooneid ei suudeta korras hoida?

Jagan seda mõtet ja ajan sama poliitikat. Sõna «kaitse» või «muinsuskaitse alla võtmine» ise ei tähenda midagi muud, kui et objekt pannakse registrisse. Kui selle taha ei tule raha tegelikuks kaitsmiseks, on see tühi sõnakõlks, tühi paberile tõmmatud linnuke. Seetõttu praegu ka ei toimu mingit massilist asjade kaitse alla võtmist.

Kaitse alla võtab kultuuriminister, ent ministrile nõu andes püüame selgitada, et hoone kaitse alla võtmine vaid seetõttu, et kellelegi tundub see olulisena, pole mõttekas. Näiteks on riik juba sadakond vesiveskit kaitse alla võtnud, milleks veel üht kaitse alla võtta?

Objekti kaitse alla võttes võtab riik endale ju ka moraalse kohustuse seda viimases hädas ise korras hoida?

Just. Kui me võtaks kaitse alla kõik kellelegi väärtuslikuna tunduvad hooned, siis see pigem rikub muinsuskaitse mainet, sest mida enam on objekte, mida riik ei suuda tegelikult kaitsta, seda kehvemaks muutub muinsuskaitse maine.

Kas on mõtet hoida muinsuskaitse all iga 19. sajandi kirikut? Äkki tõmbaks joone natuke varasemale ajale?

Jagan seda mõtet. 1990. aastatel, kui suurem osa kaitsealuseid objekte kaitse alla võeti, ei mõeldud alati, kas seda peaks ikka tegema. Teiseks, kui oleks raha, siis tuleks kogu kaitsealuste objektide nimekiri korralikult läbi vaadata ja eristada olulised, vähem olulised ja peaaegu üldse mitte olulised objektid.

Seejärel tuleks teha mälestiste nimekiri ning ühtede puhul rakendada karmimaid piiranguid ja anda rohkem riigi tähelepanu, ent teiste puhul oleksid piirangud näiteks leebemad. Osa objektide puhul tuleb tõesti kaaluda, kas neid üldse kaitse all hoida.

Teie ülesanne ongi ju sellega tegeleda. Kas niisugust muutust on oodata?

Viimasel ajal oleme tegelenud Eesti 20. sajandi arhitektuuri inventeerimisega. Kogu Eestis vaadatakse üle kõik eelmisel sajandil ehitatud objektid ja eksperdid hindavad siis, milliseid võiks kaitse alla võtta. Analoogse projekti peaksime tegema praegu kaitse all olevate objektidega. Selleks on aga vaja raha, mida meil praegu pole.