Ligi 300 vangi nõuab alandava kohtlemise pärast hüvitist

Tallinna vangla kamber 221. Illustratsioon: Pm

Ligi 300 vangi nõuab kohtu kaudu hüvitist nigelate elutingimuste eest. Võidud esimese astme kohtus suurendavad kaebajate hulka ilmselt veelgi.

Üle-eelmisel nädalal mõistis Tartu halduskohus Tallinna Vanglalt välja valuraha väljapressimise eest kinni istuvale Indrek Leiburile. Kohus mõistis vanglalt Leiburi kasuks välja 744 eurot, sest Leibur oli elanud inimväärikust alandavates tingimustes 256 päeva.

Nimelt viibis Leibur 256 päeva (aastatel 2012 kuni 2013) kambrites, kus oli põrandapinda alla 3 ruutmeetri inimese kohta. Leibur nõudis oma kannatuste eest 2630 eurot.

Sel nädalal määras kohus 315-eurose hüvitise sarivägistajale Guntars Kaziksile. Ka tema kambris oli liiga vähe põrandapinda.

«Antud kaasuse näol ei ole tegemist uudse vaidlusteemaga, sarnaseid kohtuvaidlusi on Eesti kohtutes praegu palju pooleli,» nentis justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik.

Hetkel on Eesti halduskohtute menetluses ligi 300 sarnast vangi kaebust, mis on seotud kambri pindala suurusega. Esimese kohtuastme võidukalt läbinud esimesed lahendid annavad kurtjatele vaid hoogu juurde. Lisaks ajale jagub neil ka erinevaid probleeme  - justiitsministeeriumi kinnitusel on kokku halduskohtute menetluses üldse ligi 1500 vangi kaebust.

Tuuliku sõnul pole aga praegu kambripinna suurusega seotud Eesti kohtute otsused veel jõustunud, vangidele pole hüvitisi veel makstud.

«Sel teemal hakkasid vangid massiliselt kaebusi esitama pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) muutis oma varasemat praktikat ja hakkas nõudma, et vangi kohta oleks kambris kindlasti vähemalt 3 ruutmeetrit põrandapinda,» väitis Tuulik.

Kuni 2013. aasta alguseni pidas EIK vastuvõetavaks ka alla 3 ruutmeetri suurust kambripinda, selgitas ta.

Näiteks on 2007. aastal EIK (Trepashkin vs Venemaa) kinnitanud, et ei ütle põhimõtteliselt välja minimaalset vajalikku ruumi, sest kõik sõltub erinevatest asjaoludest – sellest, kui pikalt vang kambris viibib, millised on liikumisvõimalused kambrist väljas, milline on kinnipeetava füüsiline ja vaimne tervis jne, selgitas justiitsministeerium.       

2013. aasta alguses kujundas inimõiguste kohus Tuuliku sõnul seevastu selge seisukoha, mille kohaselt peetakse aktsepteeritavaks miinimumiks 3 ruutmeetrit isiku kohta (Torreggiani ja teised vs Itaalia 8. jaanuar 2013; Insanov vs Aserbaidžaan 14. märts 2013; Blejusća vs Rumeenia 19. märts 2013).

Justiitsministeerium muutis 2013. aasta 30. mail vangla sisekorraeeskirjas minimaalse nõutava kambripinna suuruse 2,5 ruutmeetrilt 3 ruutmeetrile, kuid see muudatus jõustus alles 2014. aasta jaanuarist.

Hetkel kehtib nõue kõikides vanglates, ka vanemates Tallinna ning Harku ja Murru vanglates.

Vanglad ja ministeerium loodavad riigikohtule

Enne seda, 19. detsembril 2013 jõudis EIK teha sama otsuse ka narkokuriteo pärast Eestis vangis istunud  Terik Tunise osas, kes kaebas, et Tallinna vanglas veedetud kahe aasta ja kümne kuu jooksul oli teda koheldud ebainimlikult: tal ei lubatud kasutada vangla spordisaali ja liiga väikese kambri tõttu tekkisid tal seljavaevused.

Tunisele mõisteti Eesti riigilt moraalse kahjuna välja 10 000 eurot ning 3000 eurot kohtukuluks. Otsus jõustus mullu 18. märtsil.

«Eesti kohtud, kes hindasid olukorda varasema inimõiguste kohtu praktika valguses, selles rikkumist ei leidnud,» põhjendas Tuulik.

Tunise otsuse peale lahvataski vangide kaebuste laviin.

Riik ei kiirusta aga vangidele hüvitise maksmisega, vaid pigem vaieldakse kuni riigikohtuni.

«Nimelt on Eesti riigikohus ka pärast inimõiguste kohtu praktika muudatust leidnud, et ainult pinna suurus raha maksmist ei õigusta ning varem kehtinud pinnanorm ei ole Eesti vabariigi põhiseadusega vastuolus, tuleb hinnata kõiki vanglatingimusi tervikuna,» kinnitas Tuulik.

Riigikohus leidis näiteks mullu 20. juunil, et röövmõrvari Vitali Tarasovski inimväärikust ei alandatud, kui tema isiklik ruum kambris oli 2,5 ruutmeetrit.

Kaebuse järgi viibis Vitali Tarasovski Tallinna vanglas 24. oktoobrist 2008 kuni 26. juulini 2011 ja 23. aprillist kuni 7. maini 2013, kokku 1021 päeva. 1007 päeval oli kaebaja isiklik ruum alla 3 ruutmeetri. Ta esitas tunamullu 9. juunil Tallinna vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuna talle ei tagatud piisavat kambripinda ja jalutusvõimalust.

Samas oli vangile iga päev tagatud tunnine jalutuskäik koos viie teise kinnipeetavaga jalutusaias. 18. augustist 2010 kuni 26. juulini 2011 viibis Tarasovski avatud sektsioonis, kus ta sai iga päev lisaks tunnisele jalutuskäigule neli tundi osakonna piires liikuda ja kasutada spordisaali vastavalt graafikule.

Riigikohtu kolleegium möönis, et 2,5 ruutmeetrit on väike pindala ja pikka aega sellises kambris viibimine võib olla inimväärikust alandav.

Samas ei pruugi see nii olla, kui vang peab kambris viibima üksnes öösel, tal on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur ja öörahu, et ta saaks enda välja puhata.

Vangla sisekorraeeskiri ei öelnud, et kinnipeetav peab kambris passima kogu ööpäeva või suurema osa sellest. Tal võimaldati ringi liikuda, tegeleda kehakultuuriga ja viibida värskes õhus.