«Kultuurifestivalil» jäid imed sündimata

Paljuräägitud Korea kultuuripäevad sisaldasid nii kontserti kui äratuskoosolekut, kuid korraldajate poolt lubatud imeteod jäid sündimata.

Tasuta üritus meelitas Saku Suurhalli rahvast täis ning Dave Bentoni ja seejärel Korea laulu-tantsutrupi esinemise ajal oli raske istekohta leida. Pärast Bentoni pooletunnist etteastet alanud värvikirev Korea show sisaldas lisaks religioossele sõnumile ka nende versiooni Kaerajaanist.

Seejärel aga läks asi tõsiseks. Lava tagumises ääres olid kogu kontserdi ajal istunud 15 tumedates kostüümides inimest – 14 lipsuga meest ja üks naine. Need olid ürituse peaesineja dr Jaerock Lee ja tema niinimetatud inglid, seitse kummalgi pool.

Doktor Lee läks kõnepulti ja algas tavaline äratuskoosolek, mis senistest Euroopa ja Ameerika usukuulutamisüritustest erines oma tuimuse ja monotoonsuse poolest. Dr Lee koreakeelse jutu tõlkis üks tema kaasmaalane sünkroonselt inglise keelde, siis omakorda pandi see ümber eesti keelde. Kahekordne tõlge tundus teksti tublisti moonutavat. Venekeelsel publikul oli võimalik kuulata venekeelset tõlget raadio vahendusel.

Pärast enam kui tunnipikkust juttu jumalast ja tema imetegudest alustas dr Lee innukat ja intensiivset palvet, mis samuti sünkroonselt esmalt inglise ja sealt omakorda eesti keelde tõlgiti. Siin ei olnud sõnadel enam tähtsust. Kolm keelt segunesid arusaamatuks mulinaks ning mõiste «Paabeli segadus» omandas konkreetse sisu. Lava mõlemal küljel olevatelt suurtelt ekraanidelt oli näha saali esimestes ridades istujate reaktsioon. Mõni inimene reageeris tormiliselt, mõni mitte.

Pärast palve lõppu kutsuti neid, kes tundsid, et neil kehas on miski paranenud, seda lavale tunnistama. Kontserdil esinenud neiud käisid rahva seas ringi ja otsisid neid, keda lavale saata. Lavale viiva kaldtee juures aga selekteerisid mitu ülikondades meest hoolikalt, keda lavale lubada, keda mitte. Valju muusika saatel kogunes sinna paras seltskond. Ühe taga lükkasid korealased ratastooli, teist toetati hellalt mõlemalt küljelt, et ta ilma karkudeta lavale jõuaks. Ülikondades mehed praakisid osa rahvast ka välja. Neil, kes ratastoolist tõusta ei suutnud, polnud lavale asja.

Vaheldumisi eesti- ja ingliskeelsete küsimuste rahe all tunnistasid lavale kutsutud, kuidas nad palve ajal midagi tundsid ja nende tervis paranes. Kuigi kõrvaltvaatajale jäi mulje, et ega olulist paranemist vist polnud. Üksteise järel andsid lavalekutsutud vastuseid oma tervise kohta. Kuni äkki midagi muutus – laval istunud «inglid» jalutasid sealt minema, ingliskeelne küsitleja kadus ning rahvariides neiud juhatasid osa tunnistajaid lavalt minema.

Siis tuli ka selgitus: aeg on läbi viia loterii, mille pileti iga siseneja uksel sai ning loosida välja kümme mp3 mängijat, kolm fotokaamerat ja lõpuks peaauhind – sülearvuti.

Rahvahulk, keda oli algsest järel vist vaid veerand, muutus erksaks. Lavalt hakati hüüdma numbreid ning aeg-ajalt ulatati mõnele õnnelikule lavalt karp. Kui võidupileti omanik endast märku ei andnud, võeti loosianumast järgmine number, ja veel järgmine, ja veel, niikaua kui järjekordne ese oli endale omaniku leidnud. Kui auhinnad jagatud, jõuti reklaamides lubatud korea rahvustoitudeni. Neid lubasid korraldajad jagada õues. Ja seal kiskus asi inetuks.

«Rahvustoidud», mis kujutasid endast läbipaistvasse kilesse pakitud küpsist või läbipaistvat karpi nelja sushi-ampsuga, olid pakitud suurtesse pappkastidesse, kust korealased koos siinsete turvameestega neid rahvale jagama hakkasid. Alguses läks trügimine jõhkraks, aga siis hajutati kastid õue peale laiali ning ka trügijad jagunesid väiksematesse gruppidesse. Sellega oli pidu läbi, pühapäeval kordub kõik uuesti.