Rahapuudus laseb muinsustel tühjalt seistes laguneda

Narva raekoda. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Kõigi lagunevate muinsuskaitsealuste ehitiste kordategemiseks oleks tarvis miljardeid kroone, ent ka siis jääb õhku rippuma küsimus, mis neist edasi saab.
 

Patarei vangla asub Tallinna kesklinna lähedal mere kaldal, ent ometi ei ole sellele pärast vangide ümberkolimist suudetud uut otstarvet leida. Endine merekindlus lihtsalt laguneb.

Patarei arendamisega tegelev Andrus Villem lausus, et erinevaid investeerimishuvilisi käib Patareis kogu aeg, ent kõigile saab komistuskiviks raha. Patarei renoveerimine läheks maksma ligi 1,5 miljardit krooni, ainuüksi tänapäevaste kommunikatsioonide rajamisele kuluks sadu miljoneid kroone.

Ent maha tuleks võtta ka kogu krohv, et hallitus majast välja saada, ning lisaks peab tegema kõikvõimalikke muid töid. Jupikaupa pole Patareid võimalik Villemi sõnul renoveerida. Maja tuleb ühe hooga korda teha ja seejärel saab sinna rajada väga erinevaid asju – hotellidest kunstigaleriideni. Ruumi on seal palju.

Patareist vasakut kätt asub vana Lennusadam, millel on läinud hästi – selle sajandivanuseid betoonkupleid juba restaureeritakse. Patareist kesklinna poole jääb aga linnahall, mille probleemid on samad mis Patareil – asukoht on hea, aga maja restaureerimine oleks väga kallis ja seetõttu on majanduslikult tasuvat plaani raske teha. Nii hoone tühjalt seisabki.

Lagunevad ka Narva linna bastionid. Narva muuseumi direktor Andres Toode lausus, et bastionide korrastamise hinnanguline maksumus võib olla 200 miljonit krooni, aga täpset summat on raske ennustada, sest enamasti kipuvad restaureerimised arvatust kallimaks minema.

200 miljoniga peaks korda saama kolm kõige kehvemas seisus bastioni. «Ülejäänute olukord on enam-vähem korralik, ent nende hooldamiseks peab ka korralikult raha olema,» lausus Toode. Tema sõnul on probleemiks, et pärast pikemat lärmi leitakse enamasti raha restaureerimiseks, ent seejärel hoolduseks enam mitte.

«Tegelikult peaks igal aastal paar miljonit krooni hooldusele kulutama, puhastama bastione taimedest, vuuke üle käima jne,» lausus Toode, kelle sõnul lagunevad Nõukogude ajal restaureeritud bastionid nüüd tasapisi jälle.

Toodet paneb muretsema ka Narva vana raekoda. See ehitati küll 1960. aastatel uuesti üles, raekoda köetakse ja seal on valvur. Ent enamasti seisab maja tühjalt ning vaid vahel harva toimub seal midagi.

Seetõttu pole tema arvates ka Narva sõjaeelse vanalinna ülesehitamisest mõtet rääkida. «Kui me ei suuda seda ühte maja ära kasutada, siis miks me neid juurde ehitama peaksime? Maja säilib, kui sellele leitakse funktsioon, see on ajalooliste hoonete pikaealisuse saladus,» lausus Toode.

Heaks näiteks Narva linnast on tema sõnul aga Kreenholmi manufaktuur, kus tootmine on peaaegu lõppenud. Ent vähemalt on omanikel plaan seal kinnisvara arendama hakata ning töö käib. Praegu näiteks puhastatakse tehasehooneid Nõukogude ajal ehitatud sobimatutest lisanditest, mistõttu Kreenholmi olukord pigem isegi paraneb.

Omaette valuküsimuseks on kirikud, mis on ka tihti muinsuskaitse all, ent mida kogudused ise ei suuda korras hoida. Kirikuskäijate arv on kahanenud ning maakohtades jääb üldse rahvast vähemaks.

Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu lausus, et tegemist on üleeuroopalise probleemiga ning kirikutele üritatakse leida muud otstarvet seltsimajade või teiste selliste kohtadena. Raha leidmiseks soovitas ta aga abi otsida Euroopa struktuurifondidest, kust toetust on saanud juba mitu kirikut.

Ka paljud mõisad seisavad tühjalt ja lagunevad, sest jällegi pole kellelgi ideed, mida nendega peale hakata. Uustalu ütles, et tal on valus vaadata näiteks oma lapsepõlvekodu lähedal asuva Neeruti mõisa lagunemist. See kuulub eraomanikule, kes on küll uksed-aknad laudadega kinni löönud, ent see on ka kõik.

Uustalu sõnul müüdi 1990. aastatel palju mälestisi ärimeestele, kes lootsid neid edasi müües teha head äri. «Selle tulemusena on meil väga palju mälestiste omanikke, kes hankisid hoone selleks, et see hiljem suurema raha eest edasi müüa, mõtlemata sellele, et vahepeal tuleb neid ka korras hoida ja see pole sugugi odav,» tõdes Uustalu.

Valgamaal Karula vallas asub Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone, mis on samuti kaitse all, ent seisab tühjalt. Karula vallavanem Rain Ruusa lausus, et vabrikul on uksed-aknad laudadega kinni löödud ning hoone enam eriti ei lagune.

Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone kuulub eraomanikule, kellel on sellega olnud erinevaid, peamiselt turismiga seostuvaid plaane, ent jõutud kuhugi pole. Vallal aga omaniku aitamiseks jaksu ei jagu – neile kuulub Kaagjärve mõisakompleks, mille korrashoidmine nõuab vallalt omajagu jõupingutusi.

Kaitsealused mälestised

•    Eestis on 1265 ajaloomälestist, 6623 arheoloogiamälestist, 5250 arhitektuurimälestist, 13 883 kunstimälestist, 12 muinsuskaitseala ja 87 tehnikamälestist. Lisaks on 42 veealust mälestist.

•    Ainuüksi Harjumaal on 5317 mälestist. Kõige vähem ehk 701 mälestist asub Hiiumaal.

•    Muinsuskaitse aluste hoonete renoveerimine nõuab palju raha. 2003. aastal alustati pühakodade riikliku programmiga, mis valdavalt puudutas kirikuid. Hinnati, et pühakodade renoveerimine läheks maksma 700 miljonit tollastes ehitushindades.

•    Mälestiste omanikud on aastatel 1996–2010 taotlenud riigilt raha 8,6 miljardit krooni. Riik on muinsuskaitseametile andnud samal ajal kõigiks kuludeks kokku pool miljardit krooni.

•    Lisaks eraldab riik kultuuripärandiks olevatele ehitistele üsna suure summa ka otse kultuuriministeeriumi ja kohalike omavalitsuste kaudu.

Allikas: muinsuskaitseamet