:format(webp)/nginx/o/2017/02/21/6361311t1h3cdc.jpg)
/nginx/o/2015/02/15/3769819t1h6aaf.jpg)
Põllumeeste protest Toompeal näitas, et meie rahva kõige rahumeelsem ja lojaalsem osa on tõusnud ratastele, et kasvõi tehnika abiga teha seadusandlikule kogule selgeks: nii edasi ei saa, kirjutab president Arnold Rüütel.
Tellijale
Arnold Rüütel: panus maaelule on panus jätkusuutlikule Eestile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu käest on sageli küsitud, eriti välismaal viibides, kuidas meil õnnestus pärast taasiseseisvumist, seega 90ndate algul, Eesti kõrgete tootmisnäitajatega põllumajandus sisuliselt likvideerida. Olen siis ikka püüdnud tekkinud lausliberaalse valitsemise ettevõtmisi lahti mõtestada, jätmata nimetamata neid, kes leidsid, et Eestil ei ole omatootmist põllumajanduses üldse vaja – ostame sisse, tuleb odavam.
Nüüd oleme fööniksina tuhast tõusnud ja vähemalt piimandussektoris jõudnud Euroopa Liidu ja tegelikult kogu maailma juhtivate riikide hulka. Aga kui kauaks? Põllumeeste protest Toompeal näitas, et meie rahva kõige rahumeelsem ja lojaalsem osa on tõusnud ratastele, et kasvõi tehnika abiga teha seadusandvale kogule selgeks: nii edasi ei saa.
Oleme Eestimaal põldu harinud ligi 5000 aastat. Põllumajandus on Eesti rahvusliku kultuuripärandi oluline osa, et mitte öelda vundament ja ajalooline kasvulava. Me oleme maarahvas ja meie põhiseaduse kohaselt on Eesti rahva, kultuuri ja keele kestmise tagamine meie riiklikkuse esmane ülesanne. Eesti kultuuri kaitse alla ei käi ainult Tallinna piiril otse Peterburi maantee kõrval asuvad Rebala muinaspõllud, vaid ka tänased farmid üle Eesti, mis on samasugune eluliselt tähtis osa meie juurtest.
Põllumeeste sõnul ei ole meie valitsus ühena vähestest Euroopa Liidus leidnud võimalust riigieelarvest põllumajandustootjaid toetada. Siit me jõuame liberaalse turumajanduse alustõdede juurde, kus postuleeritakse, et riigi sekkumine ühiskonna ellu peab olema minimaalne ja piirduma vaid kodanikuõiguste tagamisega. Iseseisva riigina lasub meil aga kohustus kindlustada rahvale kodu, turvatunne, võrdväärne juurdepääs haridusele ning igapäevasele toidule.