Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Koolitulistaja isa: oleme põlvili, siit enam püsti ei tõuse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vahur Ruut (ees paremal) eile Viljandis kohtumajas.
Vahur Ruut (ees paremal) eile Viljandis kohtumajas. Foto: Elmo Riig

Paalalinna gümnaasiumi koolitulistaja isa Vahur Ruut rääkis täna Viljandi kohtumajas usutluses Postimehele, et 11 kuud vahi all viibinud poeg jätkab ka kohtuprotsessi vältel kooliteed ja saab tulevikus loodetavasti korralikuks kodanikuks.

Olete üks vähestest, kes on saanud teie pojaga pärast toimunut jätkuvalt kontaktis olla. Milline on praegu tema vaimne ja füüsiline seisund?

Ei kommenteeri.

Aga kui olete temaga vestelnud, kas tema teo motiivid on teile arusaadavad?

Ma olen öelnud seda korduvalt ja ütlen veel kord. Miks ta seda tegi, seda räägib ta ise, kui vajalikuks peab, peale otsuse väljakuulutamist või peale 10-aastast vanglakaristust. Aga lohutus – üks aasta on istutud, üheksa aastat veel…

Kui teie poeg tunnistas end täielikult süüdi, siis miks kaitsja ei läinud lühimenetluse peale, millega võinuks saada kolmandiku võrra lühema karistuse?

Ei, tema kaitsjast see ei sõltu, aga rohkem ma ei kommenteeri. Siin on kaks poolt, eks ole – kannatanu, süüdlane. Mõlemal on kaitsjad. Te vaatate praegu ainult süüdlase kaitsjat.

Aga taotluse oleks võinud ikka esitada?

Olete kindel, et ei esitanud? Rohkem ma ei kommenteeri.

Eeluurimise ajal olid tükk aega õhus vastuolulised väited, kas teie poeg tunnistab süüd või mitte. Täna ta seda kohtusaalis tegi. Millest varasem segadus?

Ei, ta on algusest saadik kohe öelnud, mina tegin, mina olen süüdi. Kusjuures tema ütleski kohe alguses mulle, et mina tegin selle teo, kutsuge palun politsei. Ta tunnistas ennast kohe algusest saadik süüdi. Ja ta on algusest saadik kahetsenud. Täpselt nii, nagu meie pere kahetseb. See on kohutav traagiline sündmus, meie perel on äärmiselt kahju. Kaastunne hukkunu lähedastele, omastele, lastele, abikaasale. See on korvamatu. Ema enam tagasi ei saa, midagi pole parata. Seda ei heasta mitte millegagi. Mitte millegagi! Sa võid kas või maailma varanduse kokku kraapida, ema tagasi see ei too. Mul on kahju selle pärast.

Aga millest eriarvamus ikkagi tekkis?

Ei oska kommenteerida. Mina prokuröri mõtteid ei näe.

Millist kohtulahendit te pojale ootate?

Õiglast.

Olete öelnud, et arvestate 10-aastase karistusega. Kas see tähendab, et teile ei paista lootust kergendavatele asjaoludele?

Me oleme maksimumkaristuseks valmis. Sest arvestades avalikku arvamust - avaliku arvamuse jaoks on 10 aastat ka veel liiga leebe. Ei ole mõtet ennast leebemate versioonidega hellitada, et pärast kukud põlvili maha, reaalsus on hoopis teine. Arvad, et saad kuus kuud, aga tegelikult saad 10 aastat. Absurdne ju. Ei ole mõtet illusioone teha. 

Mis tast tulevikus võiks saada?

Korralik kodanik. Kannab karistuse ära, lunastab oma tehtud patu, kuriteo.

Kuidas on teie poja mõttemaailm viimase 11 kuu jooksul muutunud?

Ei oska kommenteerida. Me ei ela koos. Ta viibib teadupärast kinnipidamisasutuses ja see aeg, kui me kaks tundi vestleme… Ma ei ole psühholoogiat õppinud, et tema mõttemaailma teada.

Millega ta tegeleb, mis teda vaimses toonuses hoiab?

Seda peate küsima kinnipidamisasutusest, mida nad neile pakuvad. Eks ta loeb, käib koolis. 9. klassis õpib, jätkab haridusteed. 9. klassini on kool Eesti Vabariigis kohustuslik. Muidu tuleks veel mingi seaduserikkumine kaela, et sa rikud koolikohustust. Koolis on talle alati meeldinud käia. Õppimisega pole kunagi probleemi olnud.

Kuidas kooliskäimine kinnipidamise kõrvalt võimalik on?

Senikaua, kuni kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi tehti, oligi hästi kaootiline. Tegelikult jäigi väga suur auk sisse. Sest noh… Ma tahaks öelda, aga ma ei saa öelda, kust see auk tuli. Mõni võtaks seda solvamisena. Muidugi, jah - eks ise teenis, ise tegi teo. Aga jah, praegu on õpetajad tal. Alustas 1. septembril õppetööd, nagu kõik teised õpilased ja läheb edasi.

Kuidas teie pere sellega praegu hakkama saab?

Tänan küsimast, see on väga hea küsimus. Vähesed küsivad seda. Põlvili nagu oleme, siit enam püsti ei tõuse. Algselt meedias avaldatud, kuulujuttudel põhinev informatsioon tampis meid nii põlvini porisse. Eks meie pere oli selle ära teeninud. Mul on neli last.

Koolis neil ei ole venna pärast probleeme?

Õpilased on hästi tolerantsed, ei lähe sellise skisofreeniaga kaasa nagu täiskasvanud. Lapsed on hästi sallivad. Tema on pere noorem laps, teised on vanemad. Vanem tütar käib ülikoolis, noorem õpib Tartus. Vanem poeg õpib gümnaasiumis, neil õppimisega probleeme pole.

Kuidas te meedia survet tajute?

Olgem ausad, see hakkaski pihta 27ndal peale seda sündmust. Kui öelda, et see on talumatu, siis see on pehmelt öeldud. See läks sinna maani välja, et ma pidin paluma politsei kaitset, et eemale tõrjuda pealetükkivaid ajakirjanikke. Läks välja sinnamaani, et ajakirjandus lausa jälitas mind. Läksin pojaga (Vahur Ruudul on veel kolm last – O.K) kooli, lausa jälitati mind. Mind on lohutatud, et kui sa veel Ameerikas elaksid, mis siis? Eesti on veel siidikinnastes käsitlus. Ega ma ei virise ka, loomulikult… Ajakirjanikud sisenesid ka koduõue luba küsimata.

Kas te jätkuvalt hoiate kodus relva?

Kindlasti mitte. Räägime tulirelvast. Ei, kindlasti mitte. Miks ma peaksin?  

Tagasi üles