«Pealtnägija»: pereema enesetappu politseimajas soodustas lohakus ja segadus politsei töös

Arestimaja. Foto: Mihkel Maripuu

38-aastane pereema Ethel võttis endalt elu teoreetiliselt ühes kõige turvalisemas kohas – politseimajas. Ta oli küll antidepressantide ja alkoholi mõju all, aga nagu näitavad «Pealtnägija»  käsutuses olnud sisedokumendid, soodustasid fataalset tagajärge lohakus ja tragikoomiline segadus politseis. Õiguskantsler juhtis juba aastaid tähelepanu täpselt samadele süsteemsetele probleemidele.

Tänavu 24. aprillil plaanisid abikaasad Ethel ja Rein sõita Lõuna-Eestisse juubelile. Kella 16 paiku helistas naine abikaasale ja lubas hiljemalt kahe tunni pärast kodus olla. Kella 17.30 ajal Ethel enam telefonile ei vastanud. Rein kõndis seepeale kodust naise töökoha suunas, mis asub kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Nõmme turul. Ehmatusega märkas Rein turu ees tipptunni liikluses ummikut, mille põhjus oli tema naise Chrysler ja liinibuss, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Kui Põhja prefektuuri prefekti Kristian Jaani sõnul politsei tavapäraselt sellistele plekimõlkimistele, kus süüdlased on kindlad, ei reageeri, siis seekord väitsid tunnistajad, et üks osapooltest võib olla alkoholijoobes.

Kell 17.15 saabunud patrull pani naise alkomeetrisse puhuma ja mõõdik näitas 0,85 milligrammi. Protseduur näeb ette, et näit tuleb üle kontrollida tõendusliku alkomeetriga, mis asub politseijaoskonnas. Patrull juhatas 38-aastase Etheli politseiautosse ja jõudis kell 17.33 Rahumäele.

Kümmekond minutit hiljem turu juurde jõudnud abikaasa Rein ei teadnud asjast midagi ja leidis eest tühjad masinad – silmapiiril polnud politseid ega kumbagi juhti. «Ma mõtlesingi, et midagi on juhtunud ja abikaasa on kindlasti selle pärast närvis ja nüüd on ta kadunud kuskile. Tekkis jälle väike hirm,» tõdes Rein.

Muuhulgas traumaatiline noorpõlv, põleng Nõmme turul 2010. aastal, mis hävitas teiste seas Etheli juhitud kaupluse, ja 2011. aastal juhtunud liiklusavarii, kus kõrvalteelt sõitis naise autole otsa juht, kes sündmuskohalt põgenes, mõjusid kokku tema psüühikale nii rängalt, et diagnoositi raskekujuline depressioon.

Reinu sõnul käis Ethel ennast haiglas ravimas ja tarvitas arsti kirjutatud ravimeid. Mehe sõnul oli naisel lubatud ka autoga sõita.

Politsei ja abikaasa jutt läheb lahku 

Juba sündmuspaigal koostati esimene protokoll, mille allkirja kohale kirjutas Ethel «olen surnud». Reinu sõnul näitab see, et naine oli väga endast väljas.

Jaani selgitas, et ka protokolli vormistanud politseinikel tekkisid küsimused ja nad palusid naiselt selgitust. «Inimene selgitas täiesti rahulikul kombel, et tal on häbi, kuidas ta seda teistele selgitab, et sellisena autorooli istus. Politseinikud rahustasid teda,» rääkis Jaani. Ta tõdes, et tagantjärele võib tõesti öelda, et allkirja kohale kirjutatud «olen surnud» oleks pidanud politseinikke rohkem alarmeerima.

Korduskontroll Rahumäel näitas Etheli hingeõhus alkoholi 0,75 milligrammi liitri kohta, mis on kriminaalne joove. Sellele protokollile pani Ethel normaalse allkirja. Protseduuri lõppedes pandi ta võrepuuri ootama, et temaga tegeleks edasi valveuurija.

Koht, kus Ethelit hoiti, on ajutine kinnipidamiskoht, mitte spetsiaalne arestimaja, mis on eraldi asutus ja asub samas hoones korrus allpool.

Rein sai esimese info tund aega pärast naise äraviimist, kui kell 18.32 saabus sündmuspaigale avariigrupp ehk hoopis teine politseiüksus.

Reinu sõnul rääkis ta politseinikele, et Ethel vajab erikohtlemist ja ravimeid ning soovis naise juurde minna, et talle ravimid viia, juhul kui neid peaks vaja minema.

Alates sellest läheb aga Reinu ja politsei jutt lahku.

Reinu väitel rääkis ta saatuslikul õhtul kõikidele asjaosalistele, et naine on vaimselt õrnas seisus ja vajab ravimeid. Hilisema sisejuurdluse käigus väidavad aga kõik politseinikud, et sellist juttu pole olnud.

«See on ka vastuolu, mis täna tuleb välja distsiplinaarjuurdluse käigus. See on ka üks asi, mida kindlasti käimasoleva kriminaalmenetluse juures peab lahendama ja selguse saama, kuidas see informatsioon siis liikus või kas liikus,» rääkis Jaani.

Kell 19 õhtul oli valveuurija ikka hõivatud. Patrullpolitseinikud andsid naisele tema telefoni, et ta saaks koju helistada. «Küsisin ta käest ka veel, et kas temaga on kõik korras. Tema ütles, et temaga on täiesti korras ja ta on täiesti kaine. Selline lause jäi mulle ka millegipärast meelde,»  meenutas Rein.

Politsei ei osanud hinnata, et olukord võib lõppeda traagiliselt

Külgepidi koos sõidukid seisid sündmuspaigal lõpuks kaks tundi. Rein sai masina kätte ja jõudis sama Chrysleriga kell 19.26 politsei ukse taha. Kui Reinule seal lõpuks vastati, siis öeldi, et Ethel veel välja ei saa ja mehe jutu peale, et naisel on depressioon ja ta vajab ravimeid, kinnitas politsei, et nad rahustasid naise juba maha.

«Täna korjatud andmed viitavad sellele, et politseiametnikud pidevalt suhtlesid selle prouaga. Talle anti ka telefon, ta sai helistada, teavitada, millises olukorras ta on. Tõepoolest, politseinikel, kes igapäevaselt puutuvad kokku selliste olukordadega, selliste emotsioonidega, see alarmtuluke põlema tol hetkel ei hakanud. Nad ei hinnanud seda asja sellisena, et see oleks nii hirmsalt võinud lõppeda,»  tõdes Jaani.

Ethelil endal olid ravimid kaasas, kuid reeglid ei luba neid ilma arsti juuresolekuta kinnipeetavale anda. Tagantjärele on segane, kas ja millised kaebused naisel täpselt olid ja kas ta küsis oma ravimeid. Fakt on aga see, et arsti kohale ei kutsutud.

Uus kord tekitab segadust

Jaani kinnitusel tegi patrull esialgsed toimingud Rahumäel ära ja helistas valveuurijale, kes oli aga hõivatud ja lubas minna ajutiste kinnipeetavate juurde nii kiiresti kui saab.

«Patrull tegi paralleelselt väga pikalt muid asju selles samas ruumis, tegeles teiste kinnipeetavatega. Lõppkokkuvõttes sellel patrullil oli vaja ka minna teistesse ruumidesse erinevaid kokkuvõtteid koostama ja ka üks inimene pidi hakkama järgmisele vahetusele välja andma näiteks teenistusrelvasid ja erivahendeid. Tõepoolest mingi hetk see proua jäi sinna kambriruumi üksi,» rääkis Jaani.

Selline kord tuleneb sellest, et mullu suvel kaotati spetsiaalne konstaabli koht, kes pidi ajutistel kinnipeetavatel silma peal hoidma. Uue põhimääruse järgi vastutab kinnipeetava eest patrull, kes ta sisse toob, kuni uurijale või arestimajale üleandmiseni.

Patrullpolitseinikud on öelnud, et praegune kord pole mõistlik.

«Ma olen nõus, et see ei ole mõistlik, aga jällegi, kui meie oleme inimese kinni pidanud ja toonud enda ruumidesse, siis on ikkagi meie asi tagada igakülgne järelevalve selle inimese üle. Nii et jällegi, see on kahjuks küll tagantjärele tarkus, aga me peame ära tundma ka sellised olukorrad, kus peamegi võib-olla 24/7 olema mõne inimese kõrval,» kommenteeris Jaani.

Anonüümseks jääda soovivad sama maja politseinikud kinnitasid «Pealtnägijale», et uus kord tekitas segadust, erinevaid tõlgendusi ja isegi trotsi.

«Tragöödia ise on ilmselt kogu selle koondamiste ja reformidega tekitatud segaduse tulemus,»  kirjutas üks neist vastuseks «Pealtnägijale». Näiteks lepiti suuliselt kokku, et kui toimingud venivad, tuleb kinnipeetavat valvama ametnik korrus allpool asuvast arestimajast, kuid seda ei juhtunud kunagi.

«Eks erinevad uued töökorraldused ikka toovad osades inimestes kaasa nördimust, nii et see on muudatuste juures kahjuks täiesti tavaline. Aga seda tuleb selgitada, seda tuleb rääkida, nii lihtne see tegelikult ongi,» märkis Jaani.

Seega praktikas käis asi nii, et kinnipeetav, kes oli pealtnäha rahulik nagu Ethel, pandi puuri ootama ja teda jälgis valvekaamera vahendusel korrapidaja ülesannetes politseinik.

Naine jäi järelevalveta

Õnnetuseks toimus kell 20 vahetus, mistõttu üks politseinik täitis lõppeva päeva raporteid, teine andis uuele vahetusele relvi ning keegi ei märganud, et naine ei paista videost. Viimane liikumine ekraanil fikseeriti kell 19.38.

«19.30 nähti teda viimati elusana, sest ta jäeti sinna ülekuulamisruumi Rahumäe politseijaoskonnas, ja avastati, et ta on surnud, tunni aja pärast,» rääkis Rein.

Jaani tõdes, et olukord on tagantjärele väga kurb ja sellest tuleb teha järeldused, et midagi sellist enam ei juhtuks.

«Seal oli küsimus ka selles, et kambriruumi uks asetses sellisena, et varjas ära osa videokaamera vaateväljast. /.../ Siin on muidugi ka oluline ära märkida seda, et kogu kompleksi peale ei ole üks kaamera, mida üks ametnik peab jälgima, vaid neid on rohkem. Aga jällegi, see ei õigusta mitte kuidagi seda, et väga oluline töölõik jäi järelevalveta,» ütles Jaani.

Naine poos end trellide külge

Rein ootas kodus kolm tundi, kuni lõpuks kell 22.23 helistas politsei lühinumbrile 112. Kõne stenogrammist selgub, et Rein nimetas viis korda, et naine on haige ja vajab ravimeid. Mehel ei olnud aga aimugi, et see kõik oli traagiliselt hiljaks jäänud.

Kell 22.40 jõudis Rein taas Rahumäele ukse taha, teadmata, et mõne minutise vahega sisenesid teist kaudu majja juba matusebüroo töötajad.

«Natuke enne kella 23 õhtul sain ma esimese telefonikõne politseinikult oma mobiili peale, viibides veel Rahumäe politseijaoskonna ukse taga. Siis paluti mul koju tulla. Mul läks jälle natuke kergemaks – lubati ja mu abikaasa toodigi koju. Kiirustasin koju ja seal ootas mind kolm politseinikku, kes palusid mul sisse tulla ja maha istuda. Siis avaldati kaastunnet ja teavitati, et mu kallis abikaasa on elust lahkunud,»  meenutas Rein.

Plekimõlkimisega politseisse sattunud pereema poos end kampsuniga trellide külge.

Kui Rein suutis end koguda, küsis ta, kuidas on võimalik, et politseijaoskonnas ja traumapunkti läheduses saab surra inimene ilma, et talle abi antaks. «Siis üks politseinikest vastas: «Jah, meie süü on siin olemas küll.»  Need sõnad jäid mul elu lõpuni meelde,» ütles Rein.

Sisejuurdlus leidis politseinike lohakust, kuid karistusi ei määratud

Keset suve lõppes sisejuurdlus, mille järeldus on, et Etheliga tegelenud politseinikud olid küll lohakad ja rikkusid määrusi, aga kuna reeglistik oli uus ja neil polnud varasemaid rikkumisi, karistusi ei määratud.

«See tundus nagu oleks näkku sülitatud, sest selgus nagu mina poleks mitte kellegagi kohtunud ja mitte kellelegi midagi rääkinud. Seal oli kirjas, et «ei tuvastatud väidet, et abikaasa on rääkinud politseinikele naise haigusest, tervislikust seisundist ja pakkunud ravimeid»,» ütles Rein.

Ametlik resümee on, et see kõik on õnnetute juhuste rida – esiteks ohumärke ei paistnud, teiseks oli valveuurija hõivatud, mistõttu pidi ootama, kolmandaks jättis patrull ruumi ukse lahti nii, et tekkis pime nurk, neljandaks olid kõik politseinikud hõivatud muuga ega märganud, et naine on pildilt kadunud ning tagatipuks kogu töökorraldus ja vastutuse ahel oli uus.

Õiguskantsler on avastanud puudusi

Kõik see oleks võib-olla andestatav, kui probleem oleks uus. Viimase seitsme aasta jooksul on Eesti politseimajades hukkunud aga üle 40 inimese - seitse enesetapu läbi, ülejäänud terviserikke tõttu. Neist osade puhul võinuks õigeaegne arstiabi elu päästa.

Seetõttu on õiguskantsler juba kolm korda asja analüüsinud ja avastanud puudusi. Viimati veebruaris 2015 ehk kaks kuud enne Etheli surma kordas ta politsei peadirektorile «varasemalt antud soovitust tagada kinnipeetute tõhus järelevalve» ning palus üle vaadata, kas «ametnike töökohustustes on kõnealune ülesanne piiavalt määratletud ning kas neil on reaalselt, muuhulgas arvestades teisi töökohustusi võimalik järelevalvet sel viisil teostada».

«Jah, kole tunnistada, et ei ole tehtud piisavalt ja paljud protsessid on ka veel pooleli,» sõnas Jaani.

Sisejuurdlus lõppes küll karistuseta, aga lese taotlusel algatati kriminaalasi paragrahvi alusel, mis räägib surma põhjustamisest ettevaatamatuse tõttu.

Politsei kinnitas «Pealtnägijale» veel kord, et tragöödiast tehti tõsised järeldused ning kinnipeetavate järelevalve kord vaadati veel kord väga teraselt üle.