Rongide sagedane helisignaali laskmine on muutnud nii mõnegi inimese elu talutamatuks. Rongifirma selgitab aga, et midagi ei tehta niisama, see on kõik reguleeritud raudteeohutust tagavate eeskirjade ja normidega.
Pidev signaalitamine muudab raudteeäärsete elanike elu põrguks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinn-Väike jaama läheduses elab kodanik Innar (nimi muudetud – J.K.), kelle närvid on pidevast «vilest» juba ammu läbi. «Minu jaoks on see katastroof. Pärast «porgandite» tulekut on signaalitamine läinud sagedasemaks. See on tunduvalt hullem varasemast,» kurdab ta. «Mu kodu lähedal sõidab päevas ligi 30 rongi ühes suunas ja ka teises suunas. See on lihtsalt üle mõistuse.»
Lastakse põhjendamatult signaali. «Ühel õhtul tulin üle raudtee, rong seisis ja hakkas seejärel liikuma Balti jaama suunas. Tulin juba pikalt üle raudtee ära ja rong lasi südamerahuga pika signaali, kuigi ühtegi inimest läheduses ei olnud,» kirjeldab Innar, et vilet saaks lasta oluliselt mõõdukamalt, kui seda tehakse täna.
Põhjendamatult midagi siiski ei tehta, hoiatussignaali laskmine väga täpselt reguleeritud raudteeohutust tagavate eeskirjade ja normidega. «Vile andmine on kohustuslik rongi lähenemisel raudteejaamale, reisirongi peatuskohale, ülesõidukohale, ülekäigukohale ja teistes vastavalt tähistatud ning kõrgema riskiastmega kohtades. Julgen kinnitada, et harjumusest ei anna vilet ükski rongijuht, helisignaali andmine on oluline vahend ohutuse tagamisel ja seetõttu on igasugune juhuslikkus välistatud,» selgitab Elroni ohutusjuht Pille Pärnjõe.
«Vaatamata kõigele tuleb ikka ette ohuolukordi. Sagedased on juhtumid, kus raudteeülekäigule lähenev jalakäija jätkab liikumist ka peale signaali andmist – näiteks mõistmata, et lähenev rong selles jaamas ei peatu – ja sellises olukorras on rongijuht kohustatud reageerima korduva tugeva vilega, mis lähiümbruses elavatele inimestele on kindlasti häiriv, aga raudteeohutuse seisukohalt möödapääsmatu käitumine,» ütles Pärnjõe.
Innar aga Pärnjõega ei nõustu, ta on pöördunud mitmete ametiasutuste poole ja suhelnud paljude inimestega, kes tema sõnul kõik leiavad, et olukord päris normaalne ei ole. Selline signaalitamine olevat iganenud nähtus. «Mitmed välismaalased on öelnud, et see signaalitamine on teil täiesti nõukogudeaegne mentaliteet. Auruvedurid tulid 19. sajandil ja siis oli tõesti rongi jaama saabumine suur sündmus. Rahvas kuulis ja seda tuldi jaama vaatama. Täna on 21. sajand ja see pole enam kohane,» leiab ta.
«Signaalitamine on närvesööv, lastakse 5-6 korda. Ma kuulen isegi Tallinna-Tartu poolselt trassilt ära,» sõnas Innar ja lisas, et kindlasti on inimesi, kes on sellega aastate jooksul harjunud, ent sama palju on vähemasti inimesi, kes arvavad, et see on metsikult häiriv.
Elron tunnistab, et signaali kohta on tehtud mitu pöördumist ja teatud osas on tuldud ka vastu. «2013. aasta sügisel, tulles vastu kohalike elanike soovidele, muutsime madalamaks «kõrge vile» tooni,» ütles Pärnjõe. «Ohuolukordades kasutatava «madala vile» toon jäi endiseks. Elroni rongide helisignaalide tugevused on kooskõlastatud ka tehnilise järelevalve ametiga. Kõigile pöördujatele oleme selgitanud vilede andmise olulisust ja asjakohasust.»
Nõnda ei jäägi trassiäärsetel elanikel muud üle, kui olukorraga harjuda või siis raudteest kaugemale kolida. «Ma ise mõtlen, et kui ma nüüd kunagi uue kodu loon, siis see saab olema võimalikult kaugel raudteest,» ütles Innar kokkuvõtvalt.