«Radar»: teevaidlus tegi pensionärist kurjategija

Teevaidlus Foto: Ekraanitõmmis «Radarilt»

Üks veidi vähem kui 50 meetri pikkune teejupp ja kaks naabrit, kes on selle tõttu lootusetult tülis. Õigust taga ajades on juba aastaid kohut käidud ja kulutatud kümneid tuhandeid eurosid. Kuid see pole veel kõik! Asjad Kernu ja Nissi valla piiril asuval teelõigul on võtnud lausa kriminaalse pöörde.

68-aastane pensionipõlve pidav Heino Rüütel on veel tänagi ühiskondlikult aktiivne. Näiteks kevadel kandideeris ta Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirjas riigikogusse, kuid valituks ei osutunud. Elu jooksul on ta sõitnud nii merd kui toimetanud kuiva maa peal raudteel – juhtinud vedurimeeste ametiühingut. Siin Harjumaal Nissi ja Kernu valla piiri peal Pohla külas on tema perekonna talukoht. Probleem on selles, et Rüütlite kodust otse üle kitsukese Hingu oja on teine naaber. Ja selle naabri juurde viivast teest üks lühike jupp, vähem kui 50 meetrit, läheb üle Rüütli kinnistu serva.

Teed ei tohiks olla

Rüütel väidab, et see on täiesti omavoliline tee ja seda ei peaks seal olema. Tüli naabrite vahel lahvatas neli aastat tagasi ja Rüütel väidab, et just siis hakkas naaber aina rohkem üle tema maa sõitma. Rüütel keelas, kuid teine sõitis. «Ta sõitis ja sõitis, kuni tulid siis autoroopad sinna. Ja neid roopaid on pärast peetud siis teeks,» ütleb Rüütel.

Ja selle tee olemasolu vastu oma maal ta võitlebki. Ta tahaks seda maad kasutada enda otstarbeks, kaevata tee asemele näiteks kuivenduskraavi või teha midagi muud. Aga ei lubata.

Kuid tekib ju küsimus, kas siis naabri juurde, kus ju ometi samuti vana talukoht, polegi kunagi teed läinud? Rüütel ütleb, et tõepoolest, tee naabri juurde juba ammustel aegadel ikka läks, aga seda pisut teise koha pealt ehk tema kinnistu piiri kõrvalt. Ta näitab üht 80ndatest pärinevat teede projekti, millele tema sõnul on õige tee asukoht täpselt märgitud. Kuid selle projekti järgi jäeti tee toona korralikult välja ehitamata ja projekti eirates keerati nüüd valest kohast ära. «Ja nüüd ongi see asi, et nüüd on tee minu maa sees,» räägib ta.

Naaber: Rüütel ajab jama

Naaber Meigo Mäesalu jaoks on olemas olev tee ainus läbipääs tema majani. Ta ütleb, et Rüütel ajab lihtsalt jama ja et võiks oma väljamõeldistest parem raamatu kirjutada. «See on absoluutne jama, sellist asja ei ole,» ütleb ta. Mäesalu ütleb, et alates 80ndate keskpaigast, kui piirkonda hakati suvilaid rajama, on tee olnud ühe koha peal. Ka tema ise on läbi Rüütli kinnistu käinud juba alates 1998. aastast, kui siia koha ostis. Nüüd siis Rüütel millegipärast ei taha sellega enam leppida. «Mees lõi sinna värava ette. Ja siis ma läksin küsima inimese käest, et kuule, mis toimub, see on ju tee. Et toimeta endal siin õue peal või midagi, aga jäta tee rahule. Kus sa seda teed näed, siin ei ole mitte mingit teed, öeldi mulle,» meenutab Mäesalu.

Teineteist süüdistavad mõlemad mehed tuliselt. Ka Rüütel ütleb naabri kohta, et too valetab. Lisaks ei saa ta üldse aru, miks peaks teine läbi tema tee käima. «Sellel mehel on 200 meetrit, võib igalt poolt, kus iganes tahab, tee teha omale – ta ei pea siit minu õuest läbi käima,» räägib ta.

Teist võimalust pole?

Teised räägivad aga, et nii lihtne see olukord siiski ei ole. «Tahapoole on raba, soo. Haapsalu maantee poole läheb kolm kilomeetrit ja vahepeal üle magistraalkraavide. Seal pole ka kunagi teed olnud, seal ei ole kunagi midagi täidetud. Kusjuures seal tuleb veel mitme omaniku maa pealt üle minna, et sinnamaani välja jõuda,» räägib Mäesalu.

Nissi vallavanem Peedo Kessel ütleb, et Mäesalul on õigus. «Ma ütlen, minu arust ei ole Meigo Mäesalul teist võimalust. Heino Rüütel on välja pakkunud, et ehita tee sinna kõrvale, teise naabri kinnistule. Mispärast see mõistlikum peaks olema? Ehitada uus tee?» küsib ta. Ta lisab, et tegemist on täiesti absurdse vaidlusega, millel pole otsa ega äärt.

Tüli paisub

Kuid ometi vaieldakse ja väidetakse Rüütlile, et tee on õige koha peal, kuid teda see ei rahulda. Kokku leppida ei ole siin võimalik ja nii läks Mäesalu 2012. aastal kohtusse. Kohus hakkaski asja arutama, kuid kohtusaalist väljapool, sellesama tee peal, kisub olukord aina jaburamaks. Naabrid pilluvad teineteise vastu süüdistusi kui varrukast. Esmalt räägib Rüütel, et naaber toimetab tema maa peal, nagu ise tahab. «Tuleb, lööb kopa maasse, tõstab ühest kohast teise mulda, teeb mida iganes,» süüdistab ta.

Mäesalu selgitab asju teistmoodi. Ta räägib, et kui muidu kogu aeg tee oli, siis ühel hetkel seda tõesti enam polnud. «Inimene kaevas ju tee üles, nii et kaks kuud ei saanud üldse läbi. Kopad olid siin kohal, mul on isegi pildid tehtud. Ometigi kohtumäärusega oli keelatud,» räägib ta. Rüütel paigaldas tookord oma majale maakütet. Kohus, sellest kuuldes, käskis Rüütlil tee taastada. Kui too keeldus, taastas selle Mäesalu ise.

«See on ebaseaduslik tee ehitamine, mida on nõudnud Harju maakohtu maakohtunik,» kurjustab Rüütel. Tee taastamiseks kulunud 1700 eurot nõuti kohtutäituri abil Rüütlilt endalt sisse.

Tee serva kerkib aed

Rüütli toimetamine vaidlusaluse tee peal on Mäesalu sõnul pidev. Ta räägib, et tihtipeale, kui ta koju tuleb, avastab ta uue takistuse. Näiteks aiaposti, millest mööda ei pääse. See tähendab, et naaber rajab enda piirile, mis lõikab teele serva mööda sisse, aeda. «Tuli mingisugune selline Bobcat-i moodi väike traktor, aiaposti puur ees. Puuris taga aia poolde ja ma jalutasin siin kogu aeg ringi, sest ma kartsin, et midagi toimub jälle. Üks moment läksin tuppa sisse, olin seal mingi kümme minutit. Juba oli Bobcat käinud siit tee servast, kus need postid praegu on, augud sisse puurinud. Ilusti tee sisse puurinud,» räägib ta.

Rüütel ütleb, et tal on ette nähtud projektiga selle aia ehitamine. «Mul on projektiga ette nähtud aiapostid panna. Mul on igal pool ümber selle aia aiapostid olnud, alati on olnud,» räägib ta. «See ei ole mitte välja mõeldud, aga see on lubatud mulle. Mitte ainult lubatud, aga projekt näeb seda ette. Teine asi – kui te ütlete, et milleks seda vaja on? Aga sellepärast, et keegi ei tuleks haigele inimesele kallale,» lisab Rüütel.

Kuid ometi – kohus on selle aiaehituse justkui ära keelanud. «See on kohtumääruses esimesest esialgse õiguskaitse määrusest alates kirjas – mehaanilised elemendid, kõik ehitused, kõik asjad siin tee peal lõpetada, kõik eest ära koristada, et siin oleks kolme meetri laiune otsetee igat liiki mootorsõidukiga läbitav,» selgitab Mäesalu.

Kriminaalasi aia pärast

Küsimus ongi selles, et koos tee serva rajatud aiaga ei ole see enam igat liiki sõidukiga läbitav – suured autod enam Mäesalu juurde ei pääse. Suured masinad Mäesalu juurde ei pääse. See tähendab, et maja ehitus tal seisab. See tähendab ka näiteks, et fekaaliauto ei pääse ligi. Aga selle kõrval ka päästemasin ei jõuaks kohale. Aed jääb ette ja auto ei pööraks ümber selle sõites tema juurde lihtsalt välja. «Ja seesama aed on juba kolmas kord sinna tee peale ehitatud. Nüüd on ta siis juba vähe kapitaalsemalt tehtud,» ütleb Mäesalu.

Selle aiaehituse kõrval jõustus tänavu suvel lõpuks kohtuotsus, mis andis Mäesalule tee kasutamise õiguse. Õiguse eest peab ta Rüütlile maksma 20 eurot aastas ja samas teed ise hooldama. Kuid mööda Rüütli piiri tee sisse lõikav aed ei lase tal seda isegi korralikult hooldada ega lõpeta seda lugu ikka veel ära. Sellesama aia pärast on kohtutäitur Rüütlile juba kaks korda sunniraha määranud ja kuna ta seda pole eemaldanud, algas kriminaalmenetlus. «Kriminaalasi on algatatud, jah, kuna inimene kategooriliselt keeldub, noh. Ma ei kujuta ette, kaugele Eesti Vabariigis peaks minema, et oleks võimalik nagu koju pääseda,» ütleb Mäesalu.

Foto: Ekraanitõmmis «Radarilt»

Mängu tuleb plastikreha

Seni kirjeldatud vaidlused ja kohtuskäimised on aga veel vaid osa sellest loost. Ehkki tundub, et asi enam absurdsemaks minna ei saa, läheb ta seda siiski. Mängu tuleb plastmassreha.

See juhtus kaks aastat tagasi mais, kui Mäesalu märkas tee peal järjekordset posti. «Ma nägin, jälle on post tee peal. Tulin autost välja, võtsin telefoni, hakkasin kaugemalt juba pilte tegema. Viimase pildi, kui ma tegin, seal posti juures, ta tuli juba õlaga, lükkas mind ära seal. Sul ei ole mitte mingit õigust siin olla, karjub mulle jälle näkku,» selgitab ta. «Ja järgmiseks, kui ma olin sellises olekus, et mis sul viga on, inimene?! Ta äsas mulle rehaga siia (rinna pihta – toim) poolriivamisi, nii et rinna pealt oli kergelt marraskil ja kõrisõlme ka veel laksu kirja,» meenutab Mäesalu ja lisab, et siis ründas Rüütel teda juba ilma rehata. «Mul jäi ainult tõrjuda, et mitte inimest jumala eest lüüa,» ütleb ta.

Rüütel teise rehaga löömist eitab. «Noh, kuna ta nüüd tuli siia kangesti pildistama ja tuli kahtlaselt mulle lähedale, ma võtsin reha maast ja panin selle endale ette, et ta ei saaks mulle otse kallale kohe tulla. Et on mingi distants, et saaks eest ära põõsastesse hüpata,» räägib ta. «Ja siis hakkas see pusimine tekkima ja ma isegi ei oska öelda, kes seal tõukas, mida tõukas, kes seal hoidis, mida hoidis,» ei suuda ta kõike selgelt meenutada.

Igal juhul Rüütel ründamist omaks ei võtnud, kuid politsei käis kohapeal olukorraga tutvumas, Mäesalu tegi avalduse ja sellest arenes kriminaalasi, mis käis läbi kõigist kohtuastmetest. Tänavu mais riigikohus Rüütli kaebust menetlusse ei võtnud ja nii jõustus talle määratud 1000 euro suurune rahaline karistus ning lisaks pidi ta kinni maksma menetluskulud. Ehk Rüütel sai sellesama teelõigu pärast ka kriminaalkorras karistada. «Kohtunik leidis, et ma olen kurjuse kehastus, keda peab kindlasti karistama vähemasti kuue tuhande euroga, sest vähemaga see vanamees ei mõista. Talle peab tegema, et ta kohe tunneks. Mis siis, et ta pension, on 500 eurot ja keegi ei küsi, kust see raha tuleb,» põrutab Rüütel.

Teelõik on  läinud ülikalliks

Nüüdseks on kohus kõik otsused juba teinud, kuid kõrges eas ja tänaseks keeruliste tervisemuredega maadlev Rüütel ei taha ikkagi alla anda. Seejuures on see talle ülikalliks maksma läinud. Rüütli kulud on seni olnud koguni kolmkümmend tuhat eurot. Ta peab maksma nii oma advokaatidele, hüvitama vastaspoole menetluskulusid, maksma kohtutäituri määratud sunnirahasid. «Kõigi nende kohtuprotsessidega, kõigi nende rahadega, mis ma olen sunnitud maksma. Ma ei saa tänase päevani aru, miks ma olen sunnitud maksma nii kolossaalseid summasid,» räägib ta. Lisaks on temast saanud kriminaalkurjategija. Tekib küsimus, miks ta seda asja järjekindlalt edasi ajab? «Kes seda ette ütles, et ma niisugusesse asja satun. Ma olen kogu aeg uskunud seadust, mis mind kaitseb. Olen uskunud õiglust, meie põhiseadus hakkab sõnaga õiglus. Aga kus on see õiglus, ma küsin?»

Kernu vallavanem Enn Karu ütleb, et ei saa ka tema enam aru, miks Rüütel seda jonni ajab. «Kohtu otsus paneb asja paika. Teine inimene peab koju saama, kas meeldib või ei meeldi,» ütleb Karu.

Valla vastu kohtusse

Sarnaseid teevaidlusi on Eesti kohtutes veel kümneid ja kümneid. Ehkki enamik ei anna nii absurdset mõõtu välja, kui siin, tekib küsimus, miks me üldse oleme olukorras, kus inimesed peavad selliste asjade peale oma aega, raha ja närve kulutama? Põhjus on maareformis. Asi on selles, et kui 90ndate alguses maareformi tehti, sooviti seda teha kiiresti ja nii läks hulk juurdepääsuteid erakätesse – eeldati, et tee kasutaja ja omanik lepivad selle kasutamises ise kokku. Nüüd ongi nii, et kui kokkulepet pole, tuleb kohtusse minna.

«Võiks nagu seadusega konkreetselt asjad paika panna, et inimesele koju pääsemine peaks olema esmatähtis,» ütleb võitlemisest väsinud Mäesalu.

Ta loodab, et uue kriminaalasja raames jõuab asi nii kaugele, et saab selle aia sealt tee pealt eemaldada.

Rüütel aga pole kogu looga endiselt leppinud ega ilmselt lepigi. «Lihtsalt riik tuleb, riigile meeldib, riigil on üks hea inimene, kellele ta tahab anda. Ja ta võtab ja annab selle ja annab veel 30 000 kah,» on ta vihane.

Ta raiub kui rauda, et vana tee läks praeguse kõrvalt ja et see on tema näidatud teede plaanil nõnda märgitud. Ta lisab, et maa, kus naabri juurde viiv tee tegelikult peaks olema, on valla poolt ebaseaduslikult hoopis kolmandale naabrile erastatud. Seega lubab ta järgmise sammuna Kernu valla vastu kohtusse minna, et lõpuks õiglus jalule seada.