Kersti Kaljulaid: Erinevus ei tohi olla probleem

Kersti Kaljulaid. Foto: Peeter Langovits

Ma loodan, et «Sõbraliku Eesti» üritus julgustab otsustajaid käituma otsustavalt. Nii nagu tehti varastel üheksakümnendatel aastatel. Ka siis leidus küllaga kodanikke, kes olid valmis seisma plakatitega «Eestimaa eestlastele» ja «Muulased välja». Kuidas me sellest üle saime? Heakene küll, mitte täielikult, aga siiski niipalju, et meie ksenofoobsed instinktid ei tõmmanud meile vähemalt soovimatut rahvusvahelist tähelepanu ega pannud meie poliitikuid «vastu tulles rahva arvamusele» tegema rumalusi rahvusvahelises plaanis.

Me saime sellest üle poliitikute abil, kes võtsid vastutuse. Taasiseseisvuse algul ei kõhelnud isegi kõige rahvuslikumad jõud vajadusel selgelt välja ütlemast: venelased ei ole süüdi, et nad on Eestis. Kes pole kõrgem sõjaväelane või KGBst, sel pole süüd ega kohustust minna. Ajapikku instinktiivne, põlvenõksu-reaktsioon kadus.

Kuid tänavu lahvatas vimm. Mõningane ebalus valitsuse otsustes seoses Euroopa põgenikekriisiga viis selleni, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes sai märtsis riigikokku veel tegelikult pigem homo- kui neegrikaardiga vehkides («kui on must, näita ust» ei toonud omal ajal parlamendikohti, aga kooseluseaduse vastu olek tõi), sattus lausa või sisse, sest peavooluparteid andsid ennast ise pantvangi.