Eesti korvpall – nagu maamehed Oscarite jagamise peol

Korvpallikoondise esmaspäevane treening. Foto: Tairo Lutter

Kas Eesti korvpall on tõesti Euroopa korvpallist 15 aastat maas, nagu räägib aastaid Leedus töötanud korvpallitreener Priit Vene? Kas Eesti koondisel pole tõesti mingisugustki rahvusvahelist taset ja mängijad on kamp tahtejõuetuid tegelasi, nagu leiavad sajad või isegi tuhanded sotsiaalmeedias kommenteerivad fännid? Valusad küsimused, millele EMi esimeste mängude põhjal tekkinud emotsioonide taustal keeruline vastata.

Võib-olla ongi õigus koondise abitreeneril Andres Sõbral, kes võrdles Eesti koondist ootamatult Oscarite jagamisele sattunud maakatega. Varem pole sellise tasemega kokku puututud, karm reaalsus võtab käed värisema ning toimuvaga on raske leppida. Tšehhi, Belgia ja ka eile hilisõhtul vastaseks olnud Ukraina mängijad on selle kõigega harjunud.

Veel kaks aastat tagasi, kui Eesti kindlustas endale pääsme EM-finaalturniirile, olid kõik joovastuses ja rääkisid sellest, kui vägevad me oleme. Enesehinnangut tõstsid valiksarjades nopitud üksikud ilusad võidud. Seejuures aga unustati ära, et need võidud saadi mängudes, kus tugevatel vastastel polnud selg vastu seina. EMi pääsme toonud lisavalikturniiril kohtuti aga paljuski selliste meeskondadega, kes lõpuks päris EMile ei jõudnudki.