Üldõpetus murrab traditsioonilist tunniplaani

Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Mitmed Eesti koolid on hakanud üle minema üldõpetusele, mis seostab eri ainetes õpetatava laiematessse teemadesse. See õpetab lapsi varakult seoseid looma ning vastutust võtma. 

Uutes õppekavades kasutusel olev üldõpetuse mõiste on üks õppetöö korraldamise viise, mida koolid on hakanud viimase paari aasta jooksul avastama, märkis haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

«Oluline on, et õpilane omandaks teatud oskused ja õpitulemused. Koolil on aga vabad käed, kuidas seda teha. Olgu see siis vaatlusoskus, arvutusoskus, kõnelemisoskus – neid kõiki on võimalik kujundada läbi komplekssete tegevuste,» rääkis Liblik.

Näiteks kui õpetaja korraldab lastele õppekäigu või ekskursiooni, tasub tal läbi mõelda mitmed oskused, mida lapsed selle käigus omandavad. «See eeldab väga põhjalikku planeerimist koolis, õpetajate omavahelist suhtlust, sest näiteks emakeeleõpetaja peab teadma ka seda, mida laps peab omandama samal ajal matemaatikas või loodusteaduses.»

«Õpetaja roll on suunav, õpilane peab ise hakkama esitama endale küsimusi ja suutma vastuseid leida.»

Tunni pikkus ei pruugi olla tingimata tavapärane 45 minutit. «Näiteks kui mõni õpetaja tunnetab, et 1. klassil on väike keskendumisvõime, võib ta tunni teha 30 minuti pikkuse, või kui läheb lastega välja, siis hoopis 70-minutilise. Aga õpetajal peab olema selge, mida ta selle aja jooksul lastele selgeks teeb. Näiteks kui teemaks on rahatähed, siis kõigepealt räägime, kes ajaloolistest tegelastest ja miks neil figureerivad, teiseks õpime nende abil arvutamist. See moodustab terviku ning arendab seostamisoskust, eriti noorematel õpilastel,» rääkis Liblik.

Teemad, mida õpetajad käsitlevad, võivad väldata ühe päeva, ühe nädala või terve semestri.

«Üldõpetuse puhul on väga oluline lähtuda kontsentrilisuse printsiibist ehk teadmised lähevad kitsamast laiemale – enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul,» osutas Liblik.

Iga nädal peab lõppema sellega, et laps taipab: oi, ma õppisin midagi uut. Selleks tehakse kindlasti ka kokkuvõtteid. Samuti antakse sellegi õppemeetodi järgi õppides lapsele mingi töö kodus tegelemiseks. «Me ei räägi sellest, et laps ei peaks üldse kodutööd tegema, kuid see peab olema mõttestatud: näiteks peab ta teisipäeval-kolmapäeval õppima pähe 10 sõna, et reedel rääkida kaasa selleteemallises vestluses.»

Hindamine toimub nagu ikka igas aines eraldi, kuid siin on väga oluline ka kujundav hindamine.

Kuus teemat aastas

Tartu Miina Härma gümnaasiumis õpetatakse lapsi PYPprogrammi (Primary Years Programme) alusel teist aastat. Klassiõpetaja Mari Maimre sõnul on see küll väga palju ettevalmistamist nõudev, kuid äärmiselt huvitav ja arendav ka õpetajale. «See on põnev, sest ükski päev ei sarnane teisega,» kiitis Maimre.

Õppeaastas võetakse läbi kuus teemat, kus aineid õpetatakse läbi sotsiaalsete oskuste. «Üht teemat käsitletakse 5-6 nädalat. See lähenemine annab palju võimalusi ainete integreerimiseks,» lausus ta.

Näiteks alustatakse 2. klassi teemaga «Kes me oleme?». «Alguses pannakse paika idee, igal grupiliikmel on oma õigused ja kohustused - see annab arusaamise, et õigustega kaasnevad ka kohustused. Arutame, milleks on õigusi vaja, milline on lapse roll, selgitame, et õigused ja kohustused erinevad näiteks koolis, kodus või mõnes kolmandas kohas. Eesmärk on, et lapsed oskaksid luua seoseid põhjustele ja tunnetaksid oma vastutust,» rääkis Maimre. Igaks teemaks antakse lastele kirjanduse loetelu, millest nad ise valivad, mida loevad.

Tema sõnul ei välista selline üldõpe seda, et konkreetset õppeainet õpetataks. «Näiteks eesti keeles on meil suur rõhk funktsionaalsel lugemisoskusel, teksti analüüsil ja punktide põhjal arutlemisel. See meeldib lastele väga ja nad saavad päris ruttu analüüsioskuse,» rääkis õpetaja.

Väga oluliseks pidas ta just õpetaja ja õpilase koostööd. «Õpetaja roll on suunav, õpilane peab ise hakkama esitama endale küsimusi ja suutma vastuseid leida. Teisalt tekitavad õpilased oma küsimustega ka õpetajates huvi, sest nad oskavad küsida selliseid asju, millele täiskasvanugi ei oska alati mõelda. Mõlemal on huvitav!» kiitis Maimre.

Iga teema lõpeb sellega, et lapsed valmistavad uurimustöö ning kannavad selle ette – see arendab ka esinemisoskust ja -julgust. «Näiteks esimene teema lõpeb klassireeglite paikapanemisega. Seda tehakse ühiselt, kusjuures ei istuta paarides, vaid kolme-nelja kaupa,» rääkis Maimre. Teema «Kuidas me end väljendame» meeldib ka lastele väga, see lõpeb tavaliselt oma raamatu kirjutamisega.

Kindlaid pinginaabreid klassis polegi, lapsed saavad iga teema jaoks valida, kellega koostööd teha. Veidi suunab gruppe ka õpetaja, et ei tekiks passiivseid osalejaid. «Rühmatööl on suur osa, see arendab sallivust ja üksteisest lugupidamist, samuti erinevustega harjuda.»

Tavalise hindamise asemel on hinnanguline tunnistus. Kuna Miina Härma gümnaasiumis alustati selle meetodiga möödunud aastal, siis sel õppeaastal on see vaid 1.-2. klassis, järgmisest ka 3. klassis. Õpilased osalevad ise hindamismudeli koostamisel ja hindavad oma tulemust.

Õpetajatele tähendab selline töömeetod põhjalikke töökavu. Tuleb läbi mõelda, millised uurimuse alateemad toetavad idee mõistmist. Õpetaja paneb endale kirja põhiküsimused, mida esitab, ning jälgib jooksvalt, mil määral saavutatakse eesmärk.

Kõige tugevamalt on üldteemadega seotud loodusõpetus. Kuid ka matemaatikas sisaldab ülesande tekst vastavat teemat. Kaasatud on ka kehaline kasvatus, muusikaõpetus. «Iga teema puhul ei ole kõik ained põimunud võrdselt,» tõdes õpetaja. 

«Klassiõpetajatel on eelis, et neil on kõik oma tunnid. See tähendab, et kui meil on päevas 3-4 tundi, saabki kompaktselt kogu seda teemat käsitleda,» selgitas Maimre.