Spioonikomöödiatest ei saa kunagi küllalt

Koodnimi U.N.C.L.E.: sakslane, venelane ja ameeriklane Foto: OUTNOW

«Koodnimi U.N.C.L.E.»

Režissöör Guy Ritchie, osatäitjad Henry Cavill, Armie Hammer, Alicia Vikander, Hugh Grant, Jared Harris, Elizabeth Debicki.

Kinodes alates 21. augustist

Spioonifilmide fänni jaoks on 2015. aasta magus, sest peale mõne kuu pärast linastuva «Spectre’i», mis annab võimaluse taas kohtuda maailmakuulsa salaagendi James Bondiga, on tänavu ilmunud paar spionaažiteemalist komöödiat, nende seas «Spioon», «Kingsman: Salateenistus» ning praegu kinodes jooksev «Koodnimi U.N.C.L.E.», samanimelise 60ndate teleseriaali uusversioon, mille lavastas Guy Ritchie – mainekas inglise filmilavastaja, kes debüteeris lõbusa krimikomöödiaga «Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne».

Vaataja 60ndate Euroopasse viiva filmi südames on libekeelne CIA agent Napoleon Solo (Henry Cavill) ning armutu KGB-lane Kurjakin (Armie Hammer), kes peavad erimeelsustest hoolimata partneritena koostööd tegema, et täita üliohtlik missioon, milles on osa mängida ka võluval saksa automehaanikul (Alicia Vikander).

Selle retrohõngulise komöödia meeleolukus ei tulene seega niivõrd hoogsatest action-stseenidest, kuivõrd peategelaste vastandlikkusest, mis avaldub nii nende töömeetodites kui ka natuuris.

Bondilikult sarmikas Solo ja naeratamast keelduv Kurjakin pole kõigest teineteise suhtes umbusklikud, vaid neil on sageli ka erinev arusaam sellest, kuidas toimida ülesande lahendamiseks, nii et kentsakad jagelused on võrdselt ülbete meeste vahel kerged tekkima.

Kuna sallimatute härrade vahel seisab veel noor saksa preili, on see absurdihõnguline komejant nagu mänguline filmiversioon anekdoodist, kus ameeriklane, venelane ja sakslane omavahel vaidlevad.

Suurepärase stiilitunnetuse poolest tuntud Ritchie on hoolt kandnud selle eest, et tegevuspaigad nagu Berliin ja Itaalia oleksid võimalikult koloriitsed ja detailirohked. Loo alguses toimuv tagaajamine Berliini öistel avenüüdel, kus vaataja jaoks veel võõraste tegelaste näod püsivad kindlalt varjus, sest ainsaks valgusallikaks on laternad, kuuluks kui mõnda maitsekasse film noir’i; see-eest päikeselises Itaalias näeb kõikjal kompaktseid sportautosid ning raadiost kõlavad unelevad laulud armastusest ja igatsusest.

Vahelduvad keskkonnad ei ole seejuures mõeldud kõigest silmailu pakkuma, vaid teevad mõningaid situatsioone lõbusamakski: kui Solo ja Kurjakin satuvad Itaalias pingelisse tagaajamisse ja Solol õnnestub eemale hiilida, otsustab ta suvalises veoautos aega kultuurselt parajaks teha, mekkides kõrvalistmele jäetud kohalikku rüübet ja võileiba ning kuulates raadiost kummituslikku itaaliakeelset pala, jälgides rahulikult, kuidas partner elu eest võitleb.

Filmi särtsakas tegelaskond on etniliselt mitmekesine. USA filminäitlejatel on üldjuhul raskusi just venelasteks kehastumisega, ent Alicia Vikanderi ning Armie Hammeri aktsent ja hoiak on üllatavalt adekvaatsed.

Silmapaistev on ka «Terasmehes» Supermanina üles astunud Cavill, kes mängib ninakat, kuid karismaatilist CIA agenti Solot nauditava intensiivsusega, sobides oma tugevate näojoonte ja süsimustade juustega rolli perfektselt. Eks neid rõhutatult stereotüüpseid kujusid mängivate näitlejate silmatorkavalt dünaamiline koosmäng olegi põhiline põhjus, miks veidi kaootilise ja läbinähtava süžeega «Koodnimi U.N.C.L.E.», kus peategelased kulutavad kodumaalt kaasa võetud imevigurite võrdlemisele rohkem aega kui nende päriselt kasutamisele, on üks ajaviitelisemaid ja kvaliteetsemaid tänavusi komöödiaid.