Hübriid laste- ja suurte raamatust, halvas mõttes

Ketlin Priilinn Tänapäeva 2008. aasta romaanivõistluse autasustamisel. Foto: Liis Treimann

Ketlin Priilinna nimi peaks raamatuhuvilistele juba tuttav olema – noor kirjanik on jõudnud kirjutada kaks laste- ja kolm noorsooraamatut, jutukogu ja tervelt neli romaani, samuti on teda ära märgitud paljudel võistlustel ja konkurssidel. Tema äsjailmunud romaan «Liiseli võti» hinnati kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha vääriliseks.

«Liiseli võtme» lehekülgedel hargneb lugu noorest naisest Liiselist, kes abiellub Gerdiga, kõikmõeldavate puudustega meessoost häbiplekiga: ta joob end regulaarselt silmini täis ja vägivallatseb siis naise kallal, ta veedab vaba aja diivanil telekat vahtides ja õlut juues, ta tahab vaid poega, hoolimata tütardest, ta on isegi oma naise sünnituse ajal purjus ja vedeleb oimetuna maas, talle ei kõlba naise tehtud toidud. Üldse sarnaneb ta deemoni või kurja vaimuga.

Ja ometi poleks ta ju Nässut saanud kuidagi maha jätta, see oleks koera jaoks võrdunud surmaotsusega. Gerdist poleks olnud mingit tema eest hoolitsejat, see joodik oleks lasknud Nässul peagi nälga ja janusse surra. (lk 37)

Raamat meenutabki pigem muinasjuttu. On peategelane – hea, kaunis ja vapper, ilma ainsa mõeldava inimliku vea või paheta –, kes põgeneb kodust ning sarnaneb näiteks Tuhkatriinu või Lumivalgekesega. On tema abikaasa Gert, kel positiivsed loomujooned praktiliselt puuduvad ja kes sarnaneb näiteks Voldemorti või Sinihabemega.

On peategelase ema, kes eelistab nooremat tütart vanemale ning on universaalne hoolimatu ema prototüüp. On peategelase noorem õde: kergemeelne ja lohakas, samas heasüdamlik tütarlaps. Tema meenutab mõnda tähtsusetut õde, kellest muinasjutus eriti juttu ei tehta. On heatahtlik memmeke Ilme, kes Liiselile raskeimal hetkel nõu ja jõuga appi tuleb, täpselt nagu siil aitas Kalevipoega. Ja muidugi ei puudu loost õilis prints valgel hobusel.

Ketlin Priilinn alustaski karjääri lasteautorina ning ilmselt just lasteraamatuid kirjutades kujunes tal välja oma stiil. Iseasi, kas see sobib kõnelema koduvägivallast ja ühiskonna nõrkadest kohtadest, kus võiks kajastuda tegelaste emotsionaalne areng ja siseilm ning karakterid võiksid olla mitmetahulised ja elusamad.

Paraku meenutab «Liiseli võti» neid jutukesi, mida iga kirjandushuviline tütarlaps lapsepõlves ja varateismelisena kirjutanud on, keskendudes tegevuse ümberjutustamisele, jättes seejuures välja kõik elemendid, mis teevad jutu loetavaks ning panevad maailma üle mõtlema. Puudub tegelaste vaimne areng, psühholoogiline pinge, sügavad emotsioonid ja see kübeke filosoofiat, mis teeb täiskasvanute kirjandusest nauditava täiskasvanute kirjanduse.

Lugeja jääb nõutult väga, väga passiivsesse rolli. Paratamatult tekib lugedes hinges protest – mina, lugeja, ei ole ju ometi nii rumal, et mulle tuleks lihtlausete ja justkui mõnest brošüürist väljanopitud õõnsate loosungitega kogu tegevus detailselt ette nämmutada.

Liisel ajas selja sirgu. Ta ei tundnud Gerdi ees enam mingit hirmu, vähemalt siin kaupluses ei saanud mees talle küll midagi teha. Siin oli ta kaitstud. «Ja mina anun sind – palun jäta meid rahule!» vastas ta. «Saa aru, ma ei tule enam kunagi tagasi! Lastel on kasvamiseks vaja normaalset ja turvalist keskkonda, mitte joodikust isa!» (lk 109)

Romaan on hübriid lasteraamatule omasest pealiskaudsest ja liigjutustavast kirjastiilist ning tõsisele romaanile omasest temaatikast. Kuid siin puudub lasteraamatute võlu ja sädelus ning suurte romaanide elutunnetus ja teemaarendus. On lausa irooniline, et «Liiseli võtmes» mõjub kõige inimlikumana ja elavamana just demoniseeritud (eks)abikaasa, kelle kirjeldamisel ei hoia autor kokku ei värvikuse ega emotsioonidega.

Lasteraamatu puhul võime andestada, kui tegelased on justkui hingeta nukud, kes mööda lehekülgi tuimalt ja kaasahaaramatult oma asju ajavad, aga täiskasvanutele suunatud romaani kahedimensiooniliste pabernukkude liigutamine ühest stseenist teise ei sobi.

Ketlin Priilinn on tõesti hea ja lootustandev lastekirjanik, seda tõestab näiteks tema lasteraamatu «Koeralaps Berta seiklused» ja noorteromaani «Peaaegu Tuhkatriinu» edukus – esimene leidis äramärkimist lastejuttude võistlusel, teine hääletati 2007. aastal Keskraamatukogu poolt enimloetud noorteraamatuks.

Paraku ei pääse tema sära «Liiseli võtmes» mõjule. Stiil, mis lasteraamatus tunduks lapsikult armas ja naiivne, mõjub romaanis lapsikult pealiskaudsena. Süžee, mis lasteraamatus mõjuks enesestmõistetavana, mõjub siin ebareaalse, eluvõõra ja ausalt öeldes igavana.

Raamat

Ketlin Priilinn
«Liiseli võti»
Tänapäev, 2008
204 lk