Hando Runnel: head, halvad ja küsitavad

Mõni aeg tagasi ütlesin tõe ja naljaga segamini, et mina enam ei õpeta. Olen märganud, et paljud inimesed, kui nad üle teatud eluea künnise jõuavad, loobuvadki päriselt õpetamisest, nende kriitilisus langeb, nad lähevad leebeks ja on peaaegu kõigega nõus. See on suur leppimine maailmaga, ja viimased aastad, mis on jäänud, tuntakse maailmast sellist poolkristlikku rõõmu. Jääb järele ainult armastuse tunne selle maailma ja kõigi inimeste vastu, ja kui see armastuse tunne muutub nii totaalseks, et enam muud tunnet ei ole, siis tuleb vaikselt surm. See on lühidalt ja selgelt öeldes see armastuse füsioloogia ja psühholoogia – alguses on armastus segatud kire ja kaotuse ja tragöödiaga, ning kui need kõik ära pudenevad, siis jääb alles see, mida on igatsetud – ja see ongi just nagu elu sisu. Surm on elu ja armastuse lõpp-punkt, siis on inimene valmis ja lahkub suure rõõmu ja rahuga, sest ta on lõpuks maailmaga ära leppinud.

Kuid tahaksin täna rääkida headest asjadest, halbadest asjadest ja küsitavatest asjadest.

Kirjanduselus on olnud küllalt raskeid aegu, küllalt palju võitlemisi ja kaklemisi kirjanduse pärast ja võib-olla minu kriitiline meel on olnud ikka sellise kirjandusekäsitluse vastu, kus ilma erilise süvenemiseta lajatatakse kellelegi pähe või vastu lõugu; et iseennast teostada, lüüakse maa enda ümber lagedaks. See tendents on kestnud kaua, aga kunagi ei ole ootus päris asjata. Kui viimase aja rõõmsatest asjadest rääkida, siis üks selline ilus ja puhas tõusuhetk oli Juhan Viidingu 60.

sünnipäevaks korraldatud kahepäevane konverents, kus kirjandusinimesed, doktorid ja doktorandid ja aspirandid ja muud kirjandusega tegelevad targad inimesed koos olid. Kokkutulnud armastasid ühte objekti, ühte luuletajat, ja tegelikult ka kogu kirjandust, millele nad kõik on elu pühendanud. See oli julge armastusavaldus oma aine vastu, mis on midagi muud kui meie veidi kommertslik ja enam kommertslikumaks muutuv ümbrus praegu õpetamas ja kultiveerimas on, see pöörane halastamatu konkurents mammona nimel. See oli üks näide headest asjadest.

Aga endiselt kammitseb meid teatud süvenematus. Kui näiteks räägime 70. aastatest kirjanduses, ei saa me rääkida ainult raamatutekstidest. Kui raamatuid tsenseeriti, jäi luules võimalus, et tekiks laialdane ise lauljate ja laulikute ring, küll ansamblid, küll üksikud inimesed, kes otsisid tekste ja neid esitasid, ning vaba laulu kaudu sai vabaduse hoovus edasi liikuda. Laulukultuuriga koos arenesid vabaduseavaldused, seetõttu ei piisa sellest, kui vaadata ainult paberi peal olnud tekste – siis on üldistamine natuke puudulik.

Kuid üldistamine ei ole probleem mitte üksnes kirjanduses, vaid ka lähiajaloo puhul. Ükssama inimene võis kanda korraga mitut rolli – ühest küljest võis ta olla parteilane, teisest küljest aga patrioot. Kompartei koos oma kuritegeliku ajalooga oli tema ihus sees. Kuid samal ajal oli ta ihus ka isadest ja isaisadest pärit patriotismitunne ja hoolimine. Kuidas neid kahte poolt ajaloos kirjeldada – väga raske. Lihtne on teha seda mustvalgelt – see oli kaabakas, aga see oli metsavend. Üks on miinus, teine pluss. See on aga sisuline süvenematus.

Aga kui ka tol raskel Nõukogude ajal, meie 70. aastatel oli laul üks demokraatlik avaldus, mille kaudu rahvalik ja rahvuslik mõte edasi arenes, siis kuhu on jäänud eesti laul nüüd, kui vabadus on käes? Meil on mitmeid televisiooni- ja kümneid raadiojaamu, kuid valitsev on ingliskeelne laul. Oleme kaotanud oma kultuuris ühe olulise osa, ja oleme võitluse omaenda olemise ja olemasolu eest maha mänginud kommertslikele põhimõtetele. Lihtsustamine, kommerts, edvistamine – need kõik töötavad meie ühiskonna, meie riigi ja rahva vastu. Ja kui me vaatame, milline on meie väljavaade ja perspektiiv, siis paljas kirjandus üksi ei suuda hoida üleval seda vaimu ja kultuurset iseolemist, mis kõigil rahvastel on olemas.

 Kui me kurdame, et meie hõimurahvas kusagil Volgamaal on õnnetus olukorras, sest neil ei ole emakeelset algkooli, siis tegelikult on meie esimene kaotus emakeelse laulu puudumine. Võrreldes selle võimuga, mis oli eesti keelel 70. aastatel, on kaotus kohutav. Tartusse ehitati uus hoone, Tasku, ja juba on väljas plakatid, et sinna tuleb Eesti parim BUFFEE. Miks ja kelle kasuks me loobume oma keele austamisest?

Vaatlejale on silma jäänud ka teisi näited halbadest asjadest. Eesti on viimastel aastatel olnud küllalt hea ja küllalt kultuuri soosiv riik, vähemalt raamatukultuuri osas. Sellest rääkis ka raamatutele kehtestatud käibemaks, mis oli madalam kui muudel kaupadel – 5%. Kui rääkida riikidest, mis on head ja raamatukultuuri soosivad, siis võib nimetada Iirimaad, Norrat, Inglismaad, kus käibemaks puudub hoopis, aga kusagil Küprosel on see 20%, samuti on see kõrge Poolas, Taanis, Bulgaarias. Kui aga praegused Eesti valitsejad majandusliku languse ärevuses ütlevad, et ka raamatute käibemaksu tuleb tõsta, siis on see hämmastav ja kurvastav, et astutaks samm kalgima elu suunas.

Sellesama kakluse tõusu on märgata ka nendes väikestes vaidlustes, mis räägivad kultuurkapitali otstarbest ja ülesannetest, nendes veidi ilkuvates ja halvustavates hinnangutes loomeinimeste suunas, kus isegi ministrid ja peaministrid julgevad öelda, et ei tohi lubada privileege. Miks nimetatakse asja, mis on konstitueeritud loomuliku asjana, privileegiks? See on eemalseisjate kalk suhtumine, mis vaimukultuuri tasapisi õõnestab.

Kolmas ohusignaal tuleneb sellest, et riigiametnikud hakkavad järjest enam tundma ennast ainupädevate inimestena, kelle otsused on ainuõiged, ja nagu muud inimesed oleksid olemas ainult nende pärast. Kui vanal Eesti ajal sai kirjanik kulka toetuse selle eest, et ta oli aastaid olnud kirjanik, et tema loomingut tunti, siis nüüd kultiveeritakse projektipõhist suhtumist – sa võid olla kas või 50 aastat kirjanik ja ainult selle elu elaja, aga sa pead ametnikele esitama põhjaliku avalduse, mida sa kavatsed kirjutada, ja siis aru andma, kas sa oled nii mitu lehekülge ka kirjutanud. See on naeruväärne.

Aga kui sulle vastatakse, siis saad kirjakese, kus on üksainus lause – kahjuks selle eraldamise juures teie avaldust ei rahuldatud. Miks, seda ei põhjendata. See on aga, vabandage väga, varjatud tsensuur, tsenseerimine kapitali, raha kaudu. Öeldakse, et see on sotsiaal-demokraatlik jutt, et tegelikult kõik ei peagi olema võrdsed, et meil on hoopis uus aeg. Kuid see uus aeg on eeskätt ametnike eneseteostuse aeg, nad kehtestavad ennast järjest enam teiste inimeste üle. Otsustajatest saab järjest tähtsamaks ametnik, kellel ei ole kirjandusega mingit pädevat sidet kunagi olnud, või on nad mitteloovad kirjanikud, mitteloovad uurijad, kes on küll kirjanduse armastajad, aga elult ja hariduselt kirjanduskauged.

Luulel ja kirjandusel on alati olnud väga suur ülesanne. Luuletaja on sõnakunstnik, luule ja kirjandus on sõnakunst, ja kui meie sõnaline kultuur muutub meie ümber hõredaks, siis kaotab ka suhtumine kirjandusse kui sõnakunsti. Siin võiks jälle kasutada Juhan Viidingu näidet. Osa tema sõnakunstist oli loomupärane andekus, kuid teine osa teater, kus temasugune sõnakunstnik sõna toimet täiendavalt tundma õppis ja oma oskust süvendas. Kui sa oled mänginud Shakespeare’i, siis iga lausutud sõna tähendab midagi, igal varjundil, millega sa seda sõna kasutad, on tähendus, iga modulatsioon muudab seda tähendust.

See analüütiline lähenemine sõnale, sõna võimaluse tundmine võib ilmneda luules, aga kui sellele liitub elav, hääldatav sõnakultuur, ilmneb luule eriline võim. Näib, et praeguses teatris ei valitse niivõrd sõna kui mõte, aga mõte ilma filigraanselt kultiveeritud sõnata liigub järjest suurema lameduse poole, käib alla, jääb heal juhul ainult muusikal.

Kui veel kord rääkida kirjanduse rollist, siis kordame: kirjandus algab sõnast, peab kaitsma sõna ja peab kaitsma kogu seda nähtust, mida keele kaudu ehitatakse. Kui aparaadid lähevad aina peenemaks, miks siis inimmõtte avaldused peavad olema järjest lamedamad? Kui vahepeal tundus, et kirjanduse roll on kommertslikus ühiskonnas väga küsitavaks muutunud, siis viimase aja sündmused, eriti Juhan Viidingu konverents, annavad julgust, et endale ülesande valinud seltskond peab meelekindlusega seda jätkama. Ega ilma sõnakultuurita, keelekultuurita ja kirjanduseta, mis on sõnalise kultuuri kandev tuum, ei saa ükski riik, ükski rahvas elatud.

Nüüd lõpuks aga sellest, millest oleks pidanud alustama. Vanajumal on inimese targasti teinud, inimene aga võitleb tarbetult jumala vastu. Jumala loodud inimesel on omadus, et teatud east alates hakkavad tal teatud funktsioonid kaduma, näiteks nägemine. Kui meesterahva silm on vaadanud naisterahvaid, siis on ta alati natuke ka himustanud. Aga kui inimene jääb vanemaks, siis võtab jumal temalt silmanägemist vähemaks, et mitte näha nii palju seda naismaailma ilu, millega tal nagunii enam asja ei ole. Aga inimene võitleb, leiutab prillid, ja näeb jälle! Ja siis tekib lahkheli – ta näeb asju, millega tal enam mingit pistmist ei pea olema.

Samamoodi ei peaks teatud east peale nägema enam ühiskonnas toimuvat, sest kui sa näed ja tunned, et oma võimsus on langenud, ei suuda minna kaklema ega võitlema ega üles ehitama asju, mis sinu kätt vajaksid, ehk oleks parem, kui sa neid ei märkakski. On, nagu oleksid oma noore-ea laulus «Üks veski seisab vete pääl», kus ka lõpus on appihüüe – oh tule, noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski sees… Tore tunne!